Hunnitu sitahunnik
Mark Ravenhill. “Shopping and Fucking”. Lavastaja Ingomar Vihmar.
Osades
Andres Tabun, Martin Algus, Meelis Rämmeld, Tanel Ingi, Hilje
Murel.
Esietendus Ugalas 14. juunil ja Rakveres “Baltoscandalil” 19.
juunil.
Viljandi Ugala värske esietendus Mark Ravenhilli “Shopping &
Fucking” (maakeeli ehk “Kaup & Kepp”) on kui soe sitahunnik, milles võime
end seedimata jäänud salatitükikestena ära tunda.
Ravenhilli
“maaletooja”, lavastaja Ingomar Vihmar väärib tunnustust, tema lavastuste
kolmik – “Lendsaurused”, “Mõned teravad polaroidid” ja “Shopping & Fucking”
– kõrgub eesti teatri konservatiivsuse ning sellest tingitud enda naba
imetlemise kohal. Ingomar Vihmar näitab maailma kui kokkupressitud
saastakonservi. Tahame või mitte, aga laval toimuv riivab.
Ravenhill on poliitiline ja sotsiaalne autor. Väikekodanlast võib ju
šokeerida, kui keegi ütleb laval “fuck!” või kui pede lakub verist tagumikku,
ent see on vaid pealispind. šokk peab olema olemuslik ning see peitub tekstis
vägitegude ja -sõnade taga. Tegelased keeravad küll pidevalt üksteisele taha,
ent vaatajale siiski kergelt kätte ei anna.
Veenvaid
näitlejaid, kes mängivad õrnahingelisi, ent kookonisse kasvanud perversseid
tegelaskujusid, tahaks emmata, et mitte rohkem öelda…
Andres Tabun (Brian)
kehastub mini-jossifiks ja manipulaatoriks, kel on siiski säilinud mõni
n-ö
inimlik tunne (tšelloga poeg). Neurootiline Robbie (Martin Algus) annab mõista,
et karmis kapitalismuses ei maksa tasuta narkotsi jagada. Mark (Meelis
Rämmeld), kes oma fantaasiates kepib printsess Dianat, otsib hellust ja püüab
sõltuvusest vabaneda. Ta on lähisuhete läbi haiget saanud. Nüüd vajab ta
tehingut, et mitte uuesti pettuda.
Poissprostituut Gary (Tanel Ingi)
on musternäidis “ajastu kontsentraadist”. Tema lamp läheb põlema
mänguautomaatide rahakõlinast, ema musi kasvab sujuvalt üle kasuisa noaks, mis
teda perse kepib. Garygi igatseb lähedust, tahab jõhkrat kutti (surma), mille
ta ka leiab.
Ugala võib uhkust tunda Hilje Mureli (Lulu) üle.
Lavastuse “primadonnaks” (ainuke naine!) kujuneb just tema, kelle rollisooritus
on niivõrd isuäratav, et selle sööks hea meelega ära. Edasipüüdlik toiduvaras,
kes “kasvab” müüvaks “näitlejannaks”. Eriline kiitus palja ülakehaga esitatud
Irina monoloogi eest. Tšehhovi “Kolme õe” tsitaadis peitub tüki ja üldse
Ravenhilli üks võimalikke mõistmise võtmeid.
“Shopping & Fucking” on invaliididest sõltlaste paraad. Marki sõltuvus
Lulust ja Robbie’st asendub sõltuvusega Garyst. Lulu ja Robbie jäävad Markist
ilma, ent saavad rippuma Briani lõa otsas. Küllap pole oluline, kas vaataja
mõistab, et lõpus on Lulule ja Robbie’le vajalikku raha omav Gary noaga surnuks
kepitud. Tähtsamaks saab muu. Unustage Londoni allilm. Seesama toimub Tallinna,
Tartu ja Viljandi kangialustes. Ja veelgi rohkem inimese hinges.
Tegelastega samastumine paneb pärima: miks on maailm nii hull? Miks ei leia
ma oma igatsetud lähedust ja armastust üles? Miks pean sõltuma haigest homost
või jalgumurdvast narkodiilerist? Miks peaksin narkosõltlasest geile kaasa
tundma?! Eriti, kui ta on nii ühe kui teise endale ise valinud! Ja veel umbes
seitseteist miksi.
“Shopping & Fucking” annab tänapäevast halastamatu
pildi. Ravenhill võib küll paha kapitalistlikku süsteemi fikseerida ja isegi
kritiseerida, ent samas on ta ise HIV-positiivse geina selle krempli ohver.
Ümbritsevast pasast tuleb leida väljapääs, mida dramaturg paraku ei paku.
Ugala “isa”, Jaak Alliku kureeritav repertuaar on jätkuvalt
intrigeeriv. Huvitaval kombel juhatab Ugala eelmise esietenduse (muusikal
“Deemon ja Ingel”) kavaleht sujuvalt “Shopping & Fuckingu” juurde.
Kavalehel ütleb eesti juudi koguduse pearabi E. Shmuel Kot: “Ma ei saa endale
lubada ebapuhtaid asju.” Paraku peab teater publikule mõeldes ahvatlema inimesi
atraktiivsete, kuid ebaõigete dramaturgiliste olukordadega ning nendest
hoidumine ei ole ainuüksi rabi, vaid iga inimese probleem. Eeltoodu kehtib
“Shopping & Fuckingu” puhul nagu rusikas silmaauku. Täpsemalt, vabandage
väljendust, riist perseauku. Aga kahjuks just see, ebapuhas, nii meie ümber kui
sees laiutab. Nii elus kui teatris.
