MAASTIK MAJALEMBUSES: Maaülikooli spordihoone Tartu piiril. Lauri Kulpsoo

Tartu linna piiril avati sel esmaspäeval ultrauhke Maaülikooli spordihoone. Tegu pole mitte Tehvandi suusaspordibaasi laadis naiivsevõitu mätasmajaga, vaid kõige kenamas mõttes keskkonnaesteetilise elamusega.

Ruumiprogrammi silmas pidades pole võimlad, liuväljad, staadionid ja hipodroomid just eriti suureks väljakutseks. Suurt platsi, tribüüne, riietusruume ning kabinette viisakalt ära pakkida oskab iga kogenud insener ning ehituskunstnik. Et rahvast majja ning autosid parklasse (nii trenni minek on küll jampslik) ikka kõvasti ära mahuks, piirdutakse tavaliselt linnaserva maotu kasti või ovaali rajamisega.
 
Usinamad tegijad on siiski püüdnud näha sellise ülesande triviaalsuses väljakutset. Mitte piirduda äraleierdatud võtetega, vaid teha odavalt efektne suletõmme. Pretensiooni enamaks evib Maaülikooli vastvalminud spordihoone. Maja kavandasid Maarja Kask, Karli Luik ja Ralf Lõoke Salto arhitektuuribüroost ning sisearhitektideks olid Katrin Kaevats ning Jaan Port.

“Saada lihtsate vahenditega huvitav lahendus,” võtab seatud sihid kokku Karli Luik. Luik leiab siiski, et hoone on oma olemuselt üsna tüüpne kuubik, millel lihtsalt nurgad on justkui välja venitatud. See loob optiliselt mulje väiksemast ning hulga vähem arhetüüpsest spordihallist. Samuti tekivad nii siseruumis tavapäraseid tegevusi täiendavad õdusad puhke-, kogunemis- ja hajumisnurgad. Muruga kaetud nõlvadel hoone külgedel saavad tudengid ilusa ilmaga lesida. Lõunapoolne nõlv kujutab endast loomulikku jätku oja kaldalt algavale kallakule.

Maaülikooli spordihoone arhitektid on suurepäraselt mõistnud ehitises kõnetada valitud asukohta. Veesilm, künkad, teed, ühelt poolt lagedus, teisal põõsad. Salto võlus kaartega. Nii tundlikku maastikutajumist kohtas Eestis viimati kuuekümnendatel.

Enne spordihalli valmimist oli ikka väike kahtlus, kas sedavõrd suur ja proosalise sisuga maja mitte ei vähenda naabrite – klassik Valve Pormeistri kavandatud uhkete modernistlike hoonemassiivide ning heimat-stiilis Tähtvere mõisa ilmekust. Aga kõlapilt on arhitektuurikeelte erinevusest hoolimata ülimalt meeldiv.
 
kuidas uus hall sobitub varasema hoonestusega? “Tavamõttes ei sobitugi. Kuid on vanemate ehitistega sarnaselt hästi läbi lahendatud ning väärikas ja viisakas,” leiab Tartu linnaarhitekt Tiit Sild. Kuigi paljud ametnikud ning ülikooli inimesed võisid pidada esialgu sedasorti majale tehtavat konkurssi sulaselgeks raharaiskamiseks, siis nüüd ollakse tulemusega rahul, teab ta rääkida.

Kahtlemata tuli kasuks, et Salto arhitektidel oli võimlate ehitamise kogemus. Mõnda aega tagasi valmis Tartus Kesklinna kooli võimla ning Paide spordihoone. Mida nendest projektidest ning ilmnenud vigadest õpiti?

Karli Luik: “Koolivõimla oli üpris marginaalse tähtsusega – see on ju ikkagi väike koolivõimla. Aasta alguses valmis meil aga Paide spordihoone, mida eriti palju meedias kajastatud pole. Seda projekteerisime vahetult enne EMÜ spordihoonet ja eks enamik selle tüpoloogiaga seotud teemasid oli korra üle käidud. Samas on need hooned lähtuvalt oma paiknemisest väga teistsuguses keskkonnas kardinaalselt erinevad. Ka lähteülesanne oli üksjagu erinev.

Paide puhul oli lisaks sportimisele oluline ka saali toimimine kontsertide jms tarbeks. EMÜ puhul oli tegu ikkagi selgelt spordile suunatud hoonega. Seega on kasutatud lahendusedki väga erinevad.”

Ta selgitab, et kuivõrd oli tegu algselt konkursitööga, si is põhilahendus oli algusest peale paigas. Tellija soovil muutus natuke ruumiprogramm: keldrisse lisandus suusaklubi ja veel nipet-näpet. Seega tellijale midagi peale suruda ei olnud vaja.”

Kui Paide spordihallil oli probleemne ehitaja ning ka kvaliteet jättis kohati päris palju soovida, siis EMÜ võimla ehitus sujus paremini ning valminuga jäävad ka autorid ise rahule. Aga mis veelgi vahvam: ka tavainimestele paistab maja meeldivat.
 
Spordihoone õhulistele klaasist külgedele vastanduvad põnevalt eri pikkuste puitritvadega otsaseinad. “Me kutsume neid hellitavalt karvadeks,” muheleb Karli. Mahedat noortele inimestele tehtud keskkonda tajub hästi ka tillukeses puiduses pesas oja kaldal ning õuesolevas pallimänguplatsis. Sisearhitektuur on oma kohati klaasiste põrandate ning seintes olevate piiluaukudega konservatiivile vaat ehk šokeerivgi. Kuid spordiga (välja arvatud ehk jooga) peaks särtsakus ju sobima. Kergejõustiku ning muid kehakultuuri harusid saab krutskitest või kentsakustest hoolimata harrastada siiski täiesti regulaarsel moel.

Praegu tegelevad Salto arhitektid peamiselt kahe töö koordineerimisega: Maanteemuuseumi välialade ning Sõmeru keskusehoonega.

Maaülikooliarhitekti- ning keskkonnaspetsialistivõrsetel on aga hetkel tõeliselt hea viis kogeda pehmemat kujutlust linnast. Loodust ehitise lembuses.