Hüppan publiku ette nagu lõvi!

Kodumaale jutukogu esitlema tulnud multikunstnik Aime Hansen kõneleb Kalev Keskülale Londonis ja Indias elatud aastatest ja loodud taiestest.

Kui palju on meie ümber inimesi, kes elavad kunstile n-ö projektipõhiselt, ilma mingit kindlamat ametit ja sissetulekut omamata? Ja veel rahvusvaheliselt, üleilmselt. Selline tegija on ligi 30 aastat tagasi luuletajana alustanud Aime Hansen, kes tänaseks pole mitte üksnes eesti, vaid ka ingliskeelne luuletaja, india tantsijanna ja Londoni performance-kunstnik. Kui tuleb inspiratsioon, teeb ka arvutigraafikuna pilte ja kirjutab novelle. Multiinimesed on nüüd moes, tõdeb multi-Aime.

Lahkusid Eestist kümne aasta eest, kuuldavasti Indiasse tantsu õppima. Kuidas sul seal läks, kauaks Indiasse jäid?

Indias läks hästi ja oli põnev. Jäin sinna rohkem kui aastaks. Õppisin tantsu kuulsate gurude juures, aga rahapuudusel jäid õpingud päriselt lõpuni viimata. Ma tundsin, kuidas karma väravad pöördusid ja saatuse tuul mind teises suunas tõukas.

Kuivõrd sa sobitusid India ühiskonda? Mida see maa võib eurooplasele pakkuda?

Indiasse sobisin üsna hästi, kuigi olin seal üks valge elevant, kellele inimesed tänaval järele jooksid nagu kõigile eurooplastele ja kellel igal sammul püüti nahk üle kõrvade tõmmata.

Kuid ma hakkasin Indias kiiresti orienteeruma ja taipasin, kuidas inimestega ümber käia, et oma ­eesmärke saavutada ja asju ajada. Sealne korruptsioon sarnaneb paljuski endise N Liidu omaga, seetõttu tuli tuttav ette. Kuid ka muudes asjades haakusin üsna hästi, eriti Lõuna-Indias, kus on minu meelest kõige enam India tuhandete aastate pikkuse kultuuriloo hõngu. Lõuna-India tuli heas mõttes tuttav ette, nagu oleksin sealset elu alati tundnud.

India võib eurooplasele pakkuda kultuurišokki. Mina sain suure šoki, kui 1994. aastal esimest korda elus Indiat nägin, oleks tahtnud ema appi hüüda ja lennuki peale tagasi joosta. Nüüd leian, et India-käigud on olnud üks parimaid asju mu elus. Vähemalt midagi kasulikku elus ära tehtud!

Oled üritanud oma isiklikku elu alati salapäraselt varjus hoida, aga su viimased aastad on möödunud kuuldavasti Londonis. Mida oled seal teinud?

Olen seal rahvaste paabelis tõepoolest üsna palju aega mööda saatnud. Ühest küljest olen püüdnud ellu jääda – noh, ikka süüa kolm korda päevas ja magada, pea padjal, soojas voodis – nii hull nagu Tuglasel Pariisis pole asi olnud.

Teisalt olen katsunud tegelda loominguga, nii palju kui võimalik. London on esmapilgul piiramatute võimaluste maa, kuid peagi avastab uustulnukas, et võimalused on nendele, kel rahakott puuga seljas. Kuid lohutuseks on see, et enamikul kunstiinimestel Londonis seda pole.

Londonisse sattusin juhuse või saatuse tahtel mitmeid aastaid tagasi – mul ei olnud üldse plaanis sinna minna, isegi mitte turistina. Aga keegi kutsus külla ja paarinädalasest visiidist sai hoopis pikem viibimine. Ja kuna ma sinna juba sattusin, siis muidugi mõtlesin: ohoo, London! Kunstide meka, kus on koos kõik, mille vastu ma olen iial huvi tundnud: teater, kirjandus, tants, India kultuur jne. Nii ma siis asusingi Londoniga rinda pistma. Olen Lõvi tähtkujust ja mul pole kombeks põnnama lüüa ega taganeda.

Lühidalt kokku võttes: olen tegelnud teatri ja performance-kunstiga – viimase alla kuulub ka tants ja elav luule esitamine, olen kirjutanud/avaldanud/esitanud ingliskeelseid luuletusi ja olen hakanud ka pilte tegema (mul on ­olnud neli näitust). Olen tegutsenud üksik­esinejana ja osalenud mitmesugustes koostööprojektide s.

Selgita pisut sealsete truppide tegemisi ja oma rolli neis. Mis tüüpi etendusi oled teinud?

Londonis on igasugu truppe, gruppe ja kunstiorganisatsioone nagu liiva mere ääres. Nad muutuvad, poolduvad ja ühinevad pidevalt nagu amööbid. Londonis ei seisa miski paigal, kõik on pidevas muutumises.

Londonis oma etenduse püsti panemine käib mulle finantsiliselt ja organisatoorselt üle jõu. Olen seda Eestis teinud ja tean, kui raske see on. Londonis oleks veelgi raskem.

Seetõttu olen alati esinenud üritustel, mis on organiseeritud kellegi teise poolt. Seal antakse sulle esinemisaeg ja koht programmis. Londonis neist üritustest puudu ei tule – seal on luule, muusika, kabaree, teatraalse iseloomuga show’d, festivalid, minifestivalid, mis iganes.

Muidugi, kultuurielul on seal mitmeid tasandeid ja hierarhiaid. Eliittasandile ei pääse minusugune Ida-Euroopast tulnud üksiküritaja mitte iial. Seetõttu minu nime West Endi showdest ei maksa otsida!

Olen esitanud luulet, tantse, teatraalseid kavasid ning füüsilis-­visuaalse teatri minietendusi.

Koostööprojektid on olnud peamiselt muusikutega. Näiteks olen olnud tantsijaks mõnedes bändides.

Mul on olnud ka mõned osad ­fringe-näidendites, mida esitavad poolprofessionaalsed trupid. Ükskord olin Charlotta Tšehhovi “Kirsiaias”! Teinekord jälle olin tantsijaks ühes reggae-bändis. Ja üle kahe aasta oli üks multimeediabänd, kus laulja asemel oli värsse retsiteeriv džässluuletaja, muusikat tegid trummar ja kidramees ja mina jälle tegin luulele ja muusikale liikumise ja tantsud. Algul meid vaadati imelikult, aga siis hakkas asi minema ja me saime täitsa populaarseks. Vahel käisime lusti pärast ka Thamesi kaldal esinemas ja paiskasime oma kunsti juhuslikele möödujatele Elizabeth Halli ees. Oli väga lõbus.

Eestist lahkudes olid lootustandev luuletaja, miks valisid etenduskunsti?

Ma pole sugugi üht ega teist valinud, vaid praktiseerin rõõmsalt mõlemat edasi. Multi-inimesed on nüüd ju moes ja täitsa loomulikuks nähtuseks saanud. (90ndatel vahel ikka näidati näpuga, et näe, see tantsiv ajakirjanik...)

Tihti ma ühendangi need kaks, nimelt olen Londonis tihti esitanud oma luulet n-ö teatraalse kavana, mis sisaldab näitlemist, liikumist ja visuaalset elementi.

Kas ingliskeelses keskkonnas on enesestmõistetav kirjutada ingliskeelset luulet, nagu oled teinud?

Londonis peab ikka jah inglise keeles lullasid lugema. Tõlkega luulet ei viitsi keegi eriti kuulata.

Ma ei tea, mida teised muukeelsed poeedid Londonis teevad. Oma värsid inglise keelde saavad nad kuidagi kõik. Mina kirjutan kohe inglise keeles. Nii lihtsalt kukub välja. Ingliskeelses keskkonnas ma mõtlen ka inglise keeles. Eestikeelses keskkonnas lähevad mõtted eesti keelde.

Olen kirjutanud rohkem kui kogumiku jagu ingliskeelseid luuletusi. Kuna kirjastajate juures on raske löögile saada – ilma soovitaja, mahitaja ja agendita läheb käsikiri enamasti läbi lugemata prügikasti –, siis kirjastasin ise väikeses tiraažis kogumiku ja müüsin selle ka läbi. Nüüd tõlgin lullasid eesti keelde, et saaks Eestis ka avaldada.

Miks pöördusid luulelt proosa poole?

Soov proosat kirjutada tuli siis, kui ma 90. aastatel ajakirjanikuna töötasin. Ma kirjutasin üsna palju reisi- ja feature-lugusid ja ma hakkasin neisse panema väikesi dialooge ja muid lühijutu elemente, ja mul tekkis tahtmine p&a uml;ris jutte kirjutada. Aga see võttis kauem aega, kui ma arvasin. Mul olid mitmete juttude algused, aga ei olnud lõppe. Ma ei teadnud tükk aega, kuidas surnud punktist üle saada.

Ma kõndisin ringi ja närisin sulepea otsa, katkusin juukseid ja käristasin puruks täiskirjutatud pabereid.

Kas sind võlub eeskätt meile eksootilise tegelikkuse kirjeldamine, nagu India-raamatus, või hakkad Eestis kirjutama novelle oma siinsest elust ja oma tuttavate elust?

Mõtlen, et kirjutaks veel eksootikat. Mulle endale meeldivad raamatud, kus tegevus toimub huvitavates kohtades, kuhu lugeja saab igapäevase karmi tegelikkuse eest minema hõljuda.

Oma tuttavatest kirjutada ma ei julge, nad teavad, kus ma elan. Kui prototüüpidele minu käsitlus ei meeldi, äkki tulevad ukse taha või hakkavad anonüümkirju kirjutama.

Kus on parem viljelda sulle olulisi kunstiliike, kas Londonis või Tallinnas?

Lavaesinejana olen Londonis julgem, hüppan publiku ette nagu lõvi. Kui viltu läheb, saab alati uuesti teha, Londonil on lühike mälu.

Tallinnas olen märksa rohkem pabistanud. Tallinnas tundub mulle, et ma pean olema täiuslik. Imelik küll, aga võõraste ees on märksa kergem esineda kui omade ees.

Kuid raamatuid avaldada on vist toredam Eestis. Raamat justkui kajab Eestis paremini vastu.

Londonis upub see nagu tilgake merre.

Oled käinud eksootilistel maadel ka turistina. Mida reisimine ja võõrad maad sulle annavad?

Sedan’d küll. Kui mul õnnestub raha säästa, siis ma ei pane seda ­sukasäärde, vaid lähen reisima. Ma leian, et see on väga hea investeering: pangad ja majandus on tänapäeval ebakindlad, aga reisimuljeid saab hauda kaasa võtta! Neid ei saa keegi mult võtta!

Ma püüan näha võimalikult palju erinevaid paiku. Nii nagu inimene peab sööma mitmekesist toitu, on vaja ka mitmekesiseid muljeid ja elukogemusi. Iga koht õpetab midagi uut elu ja inimeste kohta.

Reisimuljed on metafüüsilised vitamiinid.

Milliste maade kliima sulle sobib? India, Inglismaa, Eesti?

Eesti kliima meeldib kõige rohkem! Siin on aastaajad, ning ma jumaldan klassikalisi aastaaegu!

Sügisel lähevad lehed kollaseks ja punaseks, siis langeb lumi, kevadel sulab jää. On näha, et valitseb mingi kord, ja see loob turvatunde.

Indias on liiga palav ja Londoni ilm venib nagu soolikas, ei ole liha ega kala. Londonis on katastroof, kui üks sentimeeter lund maha sajab. Inimesed ei lähe tööle, bussid seisavad ja kõik kiruvad lund.

Ainult mina üksi imetlen ohates ilusat valget lund, mis poole tunni pärast ära sulab.

Kas sul on mingit sugulust kirjanik Anton Hanseniga?

Jah, sugupuus on kirjas, meil oli viis põlve tagasi ühine esiisa. Mingi Jaan või Jüri või Peeter – mis ta nimi nüüd oligi?

Aime Hansen
Into the Nothingness

He comes as a bee
or the Master
of the bees;
he comes as a fish
or a fisherman;
he comes as water
or a voice;
or as an old woman.
Yet sometimes
he comes as an apple-tree.
He is a gardener.
He pours
milk and honey on meadows.
He is a painter.
He draws
pictures with sand and fire.
He lies on the road
as an ancient Chinese coin.
He is the mirror
of the Egyptian princess.
He is the princess,
admiring herself in the mirror.
He comes from Nothingness,
he goes into the Nothingness,
he is walking with a dandelion in his hand,
blowing the fluff into the world.

Autori reaalune tõlge:
Eimillessegi / Ta tuleb mesilasena / või Mesinikuna; / ta tuleb ­kalana / või kalurina; / ta tuleb vee või häälena / või vana naisena. / Kuid mõnikord / tuleb ta õunapuuna. / Ta on aednik. / Ta valab ­aasadele / piima ja mett. / Ta on kunstnik. / Ta maalib pilte / tule ja liivaga. / Ta vedeleb teetolmus / iidsete hieroglüüfidega hiina ­mündina. / Ta on pronkspeegel, / mis kuulub Egiptuse printsessile. / Tema ongi printsess / kes oma peegelpilti imetleb. / Ta tuleb ­Eimillestki, / ta läheb Eimillessegi, / ta jalutab, / käes võilillenutt / millest ta ebemeid maailma puhub.

Armastusest India vastu
Aime Hansen

“Jaipur-Delhi-Himaalaja reisikohvrist leitud lood”
Varrak, 2009. 406 lk.

Raamatu tagakaas ütleb, et kaante vahel peitub “13 lugu, mille puhul autorit on
inspireerinud elu- ja rännukogemused väljaspool Eestit”. Reisikirjandusega selle sõna solvavas tähenduses (ja “reisikirjandus” ning “reisiajakirjandus” on Eestis miskipärast levinud solvangud) Hanseni raamatu kujul siiski tegemist pole. Neil enamasti romantilise alatooniga novellidel, mille tegevus kulgeb peamiselt India subkontinendil – Kashmiri kargetes mägedes, Himaalajas, Delhi räpastes eeslinnades (“rämpslinn,” tituleerib Hansen loos “Kärbeste elu ehk muusika” nutikalt), kuid paari erandiga ka Euroopas –, on igati kirjanduslik sisu koos karakterite, intriigi ja puändiga.

Mõni lugu – näiteks “Hääletaja” või “Toimik” – sisaldab vaimukat jüriööbiklikku groteskihuumorit ja põnevat karakteriloomist, mõni tekst (“Lumi”) kulgeb transtsendentaalse kuristiku serval ning mõni (“Tüdruk, kes hõljus järvel”) mõjub jõulise üleskutsena võitlusse India naiste enesemääramisõiguse eest. Armastuse võimatus tol kolmnurksel maal, kus kastikuuluvus ja perekonnapeade poolt tehtavad otsused määravad kõik (maal, kus autor lapsnaisel oma 7aastase peigmehe juurde tuleriidale laseb ronida), on Hanseni jaoks üldse südameasjaks. Kuid siiski näib ta Indiat ise armastavat. Sellele tundlikkusele ja sisendusjõule, millega ta kirjeldab India helgust – tema sööke, värve, lõhnu, lõkkeid ja puid –, on Eesti kirjasõnas väga vähe võrdset.

“Ja mis see eriline on? Mida Euroopa inimesed siit otsivad? Ma mõtlen, mitte turistid, kes tulevad paariks nädalaks, vaid sellised nagu sina, kes tulevad pikemaks ajaks?” laseb Hansen naistegelaskuju Savitril minajutustajalt leheküljel 389 küsida. Ja minajutustaja vastab: “Ma ei tea... Siin on midagi õhus või maas või vees. Otsekui oleksid siin kosmosele lähemal... [–] Siin ärkan ma hommikul tihti õnnelikuna ilma erilise põhjuseta – paljalt sellest, kuidas valgus aknast sisse langeb läbi roostetanud võrede... Mõnikord näib mulle, et isegi vaesed inimesed on siin õnnelikumad kui paljud inimesed Euroopas.”

Paari erandit kõrvale jättes hakkab narratiiv Hanseni tekstides hargnema jutuvestja suu kaudu ning sõltumata sellest, kas too minajutustaja osutub hiljem nooremapoolseks meesbritiks või veidi vanemaks eestlannaks, räägib ja mõtleb – kuid ennekõike tunneb – too jutustaja ikka samamoodi.

See võiks olla tekstikogu väike miinus, nagu ehk seegi, et mitmel korral (defektina kaunis vaibas?) libiseb tekstist läbi juba olnud kujund, juba äsja esinenud sõnapaar. Kuid siiski meeldib mulle väga viis, kuidas Hansen tunneb. Kui tekstide põhjal saab otsustada, pole ta mitte ainult suurepärane jutuvestja, vaid ka lihtsalt Hea Inimene.

Krister Kivi

Raamatutäis vana hääd kirjandust
Tegu ei ole reisikirjaga, vaid vanamoodsa jutukoguga.

Vanamoodsa selles mõttes, et ta esindab parimal kujul lühijutu ja novelli kirjutamise (jutustamise) traditsiooni – lood on narratiivselt arendatud, väikseid sõlmpunkte pidi liikuvad, ja päädivad sageli puändikalt. Siin on krimi- ja fantastikaelemente, aga kõige olulisem on (jällegi “vana hää kirjandusena” mõjuv) eksootiline keskkond, nagu raamatu pealkirjaski lubatud. Usutavalt kujutatud, sest autor on neis paigus ise käinud ja veidi elanudki.

Enim näib Hansenit huvitavat naise positsioon sääl ühiskonnas. Lood, kus ta sel teemal peatub, on lausa tillukesed uurimused. Samas ei võta ta mingit tõtlikku, pahurat läänefeministi positsiooni, vaid läheneb kultuurikontekstile tundlikult.

Kui raamatule üldse miskit ette heita, siis esineb kohati stiilivigu, sõnakordusi ja veidi konarlikku süntaksit. Eks sellest pääseb üle vaid käsikirja sada korda läbi töötades. Aga et lood on põnevad ja hooga kirjutet, siis see siin häirima ei pääse.
Jürgen Rooste