Hurmav ebaloogilisus

Kadri Kõusaar kirjutab, miks ta armastab ja vihkab David Lynchi.

Nüüdseks on David Lynch (1946), hellitusnimega Tsar of the Bizarre, kinopublikut kummitanud juba kaks aastakümmet. Lynchi on muuhulgas peetud psühhopaadiks, kuid tema mõju (Hollywoodile) on raske ülehinnata.
1986. aastal kandideeris “Blue Velvet” parima režissööri Oscarile, tuues kultusfilmid mainstream’i ja sillutades teed Tarantinole ja vendadele Coenitele. Ja ilma “Twin Peaksita” poleks vist olnud ka “X-Filesi”.
Lynchis põimuvad ameerika kitšikarraline popkultuur ja euroopa vanameistrite kaugvaade ning julgus. Tema filmides on kõik perversselt normaalne või normaalselt perversne, nagu tema kunstieksperimentideski, mis kujutavad näiteks juustust tehtud inimpäid, mida sipelgad järama hakkavad.
Ent rohkem kui kõlavad epiteedid iseloomustab Lynchi see, et inspiratsiooni saab mees purki topitud emakast, mis asub tema öökapil. Emakas opereeriti välja ühe Lynchi tuttava tütrelt. Too palus arstil emakas purki panna, sest teadis, et Lynchi rõõmustaks selline kingitus väga.

Viimasel Cannes’i festivalil režissööripreemia võitnud “Mulholland Drive’i” laialdasel fännimisel on oma roll ka kergendusel, et Lynch ikka pöördus tagasi Lynchworldi. Mehe eelmine film “The Straight Story” oli mittelynchlikult selge ja südamlik, rääkides 73aastasest mehest, kes sõidab muruniidukil maha 300 miili, et külastada oma haiget venda.
Vaatasin “Mulholland Drive’i” jaanuari alguses ja ma ei mäleta ühtegi teist filmi, mis oleks mind rohkem vihastanud. Jäi täpselt selline mulje, et vana on kuhjanud kokku tohutu hulga sümboleid ja mittesümboleid (st neid, mille kohta arvatakse, et nad on sümbolid, tegelikult on aga lihtsalt vaataja huvi üleval hoidjad). Samas pole nood sümbolid või libasümbolid ka nii huvitavad, et võiksid olla asjad iseeneses. Tuli meelde  dokumentaalfilm vatsakast ja naerukast tüübist, kes tegi õudusfilmidele taustamuusikat. Toksis midagi süntesaatoril, lasi naeru, toksis jälle midagi süntesaatoril ja hiljem hoiavad inimesed saalis hinge kinni, sest muusika on nii hirmutekitav. Mõtlesin, et viimati on Lynch samasugune. Teeb mingi lineaarse koe (nagu selles filmis on brünett naine, kes jääb autoõnnetuses ainukesena ellu, kaotab mälu ja hiilib võõrasse maja, kuhu kolib elama näitlejaks pürgiv blond naine, ja siis nende sõprussuhe, mille all muidugi hiilib lesbiline element) ja siis, koledal kombel naeru kõhistades, keerab Lynch selle lineaarse koe pahupidi, teeb klassikalisi õudusstseene (mahajäetud maja moonutatud laibaga, diner’i taga kollitav lumeinimene, kannibali pilguga kauboi jne) ja puistab vahele n-ö sümboleid (sinine hiina kastike, mis justkui tekitaks musta augu, kellegi tädi poolt a cappella esitatav hispaaniakeelne versioon Roy Orbisoni ballaadist “Crying”, võtmeke jne). Las aga publik ja kriitikud mõtlevad segaseks, mida see kõik kokku tähendab.
Tegelikult pole siin pikka mõttetalgut vaja, sest tõenäoliselt ei tähenda see kõik kokku mitte midagi. Või siis mitte midagi erilist. Ja Lynchi peale võib tõesti vihaseks saada, nagu sain mina, kuid mida aeg edasi, seda rohkem see film mulle meeldima hakkab, seda rohkem kajab südames vastu Lynchi hüpnootiline rütm, seda rohkem saab selgeks, et vaataja on siin sama suur autor kui režissöör.
“Mulholland Drive” oli… huvitav. Pigem olgu filmis liiga palju ja segaseid asju kui üks suur ja mõttetu tühjus (st ka järgmine päev on raske filmist midagi välja tuua või meenutada, sest pole, mida meenutada).

Mille üle Lynch kindlasti naerab, on Hollywood (raiu ikka seda oksa, millel istud!). Mulholland Drive’is peab noor režissöör võtma peaossa mitte selle kandidaadi, keda eelistab tema, vaid selle, keda eelistab maffia.
Filmi esimest kaht kolmandikku on tõlgendatud ka kui noore provintsist pärit näitlejahakatise unistust – lootustandev karjäärialgus ja lesbisuhe salapärase kaunitariga. Viimane kolmandik filmist kujutavat aga ahistavat reaalsust, mis näitab läbikukkunud näitlejannat töötamas ettekandjana ja serveerimas jooke sellelesamale kaunitarile, kes on ta maha jätnud. Või on hoopis esimene kaks kolmandikku reaalsus (mis siis, et unenäoline), ja viimane kolmandik painajalik unenägu (mis siis, et realistlik)? “Sümbolitest” või alateadvuse vempudest on parim toreturvalise mulje jättev vanapaar, kes hiljem osutub kihistavaks deemoniks.
Kuid oletame, et Lynch pole selline nagu Bunuel, kes tuletas pidevalt meelde, et kogu sürr on lihtsalt tema unenäod või kapriisid (Fernando Rey haaras “Hämaras ihalusobjektis” prükkarikoti kätte lihtsalt selleks, et pulli saaks.) Siis võib esile hõljuda variant, et Lynch tahab öelda, et kõik pole nii lihtne, nagu paistab. Ja et kui jalutada mööda puudega ääristatud idüllilist väikelinna tänavat, on 500 meetri jooksul võimalus vähemalt kümme korda surma saada. Ja et miks peabki kõike seletama kogu aeg?
Lynch mässab seletuse ja lihtsustamise vastu, ja tõenäoliselt täiesti teadlikult. Ta paistab arvavat nagu Susan Sontag, et agar tõlgendamine mürgitab meie kunstitundlikkust; et tõlgendamine on intellekti kättemaks kunstile; ja (üle)tõlgendamine viitab alati soovile asendada teos millegi muuga. Tõlgendamine muudab teose tarbimisühikuks, mida on ilmtingimata vaja sobitada kuhugi mentaalsesse skeemi.

Siiski pole Lynchi öökapil seisev emakas – kuidas nüüd öeldagi – nii erksates toonides kui varem. Otse välja öelduna on emakas halliks läinud. Intervjuus Guardianile räägib Lynch, et see on sellest, et ta pole tükk aega purgi lahust vahetanud.
Mingil määral võib toda emakat pidada ka metafooriks Lynchi hetkeseisust. Pole enam nii üllatav ja värvikas kui varem. Võibolla seetõttu, et… me juba teame seda käekirja, seda somnambuulset atmosfääri.
Aga võibolla seetõttu, et “Mulholland Drive” oli algselt mõeldud teleseriaaliks.
Kui “Mulholland Drive” oleks maal, ripuks ta Tate Modernis ja mitte Tate Britainis – see on selge.
Nii et cut! tõlgendamisele ja naudime vaatepilti.