Hurmav ebaloogilisus
Hurmav ebaloogilisus
Kadri Kõusaar kirjutab, miks ta armastab ja vihkab David Lynchi.
Nüüdseks on David Lynch (1946), hellitusnimega Tsar
of the Bizarre, kinopublikut kummitanud juba kaks aastakümmet. Lynchi on
muuhulgas peetud psühhopaadiks, kuid tema mõju (Hollywoodile) on raske
ülehinnata.
1986. aastal kandideeris “Blue Velvet” parima režissööri
Oscarile, tuues kultusfilmid mainstream’i ja sillutades teed Tarantinole ja
vendadele Coenitele. Ja ilma “Twin Peaksita” poleks vist olnud ka “X-Filesi”.
Lynchis põimuvad ameerika kitšikarraline popkultuur ja euroopa
vanameistrite kaugvaade ning julgus. Tema filmides on kõik perversselt
normaalne või normaalselt perversne, nagu tema kunstieksperimentideski, mis
kujutavad näiteks juustust tehtud inimpäid, mida sipelgad järama
hakkavad.
Ent rohkem kui kõlavad epiteedid iseloomustab Lynchi see, et
inspiratsiooni saab mees purki topitud emakast, mis asub tema öökapil. Emakas
opereeriti välja ühe Lynchi tuttava tütrelt. Too palus arstil emakas purki
panna, sest teadis, et Lynchi rõõmustaks selline kingitus väga.
Viimasel
Cannes’i festivalil režissööripreemia võitnud “Mulholland Drive’i” laialdasel
fännimisel on oma roll ka kergendusel, et Lynch ikka pöördus tagasi
Lynchworldi. Mehe eelmine film “The Straight Story” oli mittelynchlikult selge
ja südamlik, rääkides 73aastasest mehest, kes sõidab muruniidukil maha 300
miili, et külastada oma haiget venda.
Vaatasin “Mulholland Drive’i” jaanuari
alguses ja ma ei mäleta ühtegi teist filmi, mis oleks mind rohkem vihastanud.
Jäi täpselt selline mulje, et vana on kuhjanud kokku tohutu hulga sümboleid ja
mittesümboleid (st neid, mille kohta arvatakse, et nad on sümbolid, tegelikult
on aga lihtsalt vaataja huvi üleval hoidjad). Samas pole nood sümbolid või
libasümbolid ka nii huvitavad, et võiksid olla asjad iseeneses. Tuli
meelde dokumentaalfilm vatsakast ja naerukast tüübist, kes tegi
õudusfilmidele taustamuusikat. Toksis midagi süntesaatoril, lasi naeru, toksis
jälle midagi süntesaatoril ja hiljem hoiavad inimesed saalis hinge kinni, sest
muusika on nii hirmutekitav. Mõtlesin, et viimati on Lynch samasugune. Teeb
mingi lineaarse koe (nagu selles filmis on brünett naine, kes jääb
autoõnnetuses ainukesena ellu, kaotab mälu ja hiilib võõrasse maja, kuhu kolib
elama näitlejaks pürgiv blond naine, ja siis nende sõprussuhe, mille all
muidugi hiilib lesbiline element) ja siis, koledal kombel naeru kõhistades,
keerab Lynch selle lineaarse koe pahupidi, teeb klassikalisi õudusstseene
(mahajäetud maja moonutatud laibaga, diner’i taga kollitav lumeinimene,
kannibali pilguga kauboi jne) ja puistab vahele n-ö sümboleid (sinine hiina
kastike, mis justkui tekitaks musta augu, kellegi tädi poolt a cappella
esitatav hispaaniakeelne versioon Roy Orbisoni ballaadist “Crying”, võtmeke
jne). Las aga publik ja kriitikud mõtlevad segaseks, mida see kõik kokku
tähendab.
Tegelikult pole siin pikka mõttetalgut vaja, sest tõenäoliselt ei
tähenda see kõik kokku mitte midagi. Või siis mitte midagi erilist. Ja Lynchi
peale võib tõesti vihaseks saada, nagu sain mina, kuid mida aeg edasi, seda
rohkem see film mulle meeldima hakkab, seda rohkem kajab südames vastu Lynchi
hüpnootiline rütm, seda rohkem saab selgeks, et vaataja on siin sama suur autor
kui režissöör.
“Mulholland Drive” oli… huvitav. Pigem olgu filmis liiga
palju ja segaseid asju kui üks suur ja mõttetu tühjus (st ka järgmine päev on
raske filmist midagi välja tuua või meenutada, sest pole, mida
meenutada).
Mille üle Lynch kindlasti naerab, on Hollywood (raiu ikka
seda oksa, millel istud!). Mulholland Drive’is peab noor režissöör võtma
peaossa mitte selle kandidaadi, keda eelistab tema, vaid selle, keda eelistab
maffia.
Filmi esimest kaht kolmandikku on tõlgendatud ka kui noore
provintsist pärit näitlejahakatise unistust – lootustandev karjäärialgus ja
lesbisuhe salapärase kaunitariga. Viimane kolmandik filmist kujutavat aga
ahistavat reaalsust, mis näitab läbikukkunud näitlejannat töötamas ettekandjana
ja serveerimas jooke sellelesamale kaunitarile, kes on ta maha jätnud. Või on
hoopis esimene kaks kolmandikku reaalsus (mis siis, et unenäoline), ja viimane
kolmandik painajalik unenägu (mis siis, et realistlik)? “Sümbolitest” või
alateadvuse vempudest on parim toreturvalise mulje jättev vanapaar, kes hiljem
osutub kihistavaks deemoniks.
Kuid oletame, et Lynch pole selline nagu
Bunuel, kes tuletas pidevalt meelde, et kogu sürr on lihtsalt tema unenäod või
kapriisid (Fernando Rey haaras “Hämaras ihalusobjektis” prükkarikoti kätte
lihtsalt selleks, et pulli saaks.) Siis võib esile hõljuda variant, et Lynch
tahab öelda, et kõik pole nii lihtne, nagu paistab. Ja et kui jalutada mööda
puudega ääristatud idüllilist väikelinna tänavat, on 500 meetri jooksul
võimalus vähemalt kümme korda surma saada. Ja et miks peabki kõike seletama
kogu aeg?
Lynch mässab seletuse ja lihtsustamise vastu, ja tõenäoliselt
täiesti teadlikult. Ta paistab arvavat nagu Susan Sontag, et agar tõlgendamine
mürgitab meie kunstitundlikkust; et tõlgendamine on intellekti kättemaks
kunstile; ja (üle)tõlgendamine viitab alati soovile asendada teos millegi
muuga. Tõlgendamine muudab teose tarbimisühikuks, mida on ilmtingimata vaja
sobitada kuhugi mentaalsesse skeemi.
Siiski pole Lynchi öökapil seisev
emakas – kuidas nüüd öeldagi – nii erksates toonides kui varem. Otse välja
öelduna on emakas halliks läinud. Intervjuus Guardianile räägib Lynch, et see
on sellest, et ta pole tükk aega purgi lahust vahetanud.
Mingil määral võib
toda emakat pidada ka metafooriks Lynchi hetkeseisust. Pole enam nii üllatav ja
värvikas kui varem. Võibolla seetõttu, et… me juba teame seda käekirja, seda
somnambuulset atmosfääri.
Aga võibolla seetõttu, et “Mulholland Drive” oli
algselt mõeldud teleseriaaliks.
Kui “Mulholland Drive” oleks maal, ripuks
ta Tate Modernis ja mitte Tate Britainis – see on selge.
Nii et cut!
tõlgendamisele ja naudime vaatepilti.