Hurraa, lapsevanematel algas koolivaheaeg!

Tavaliselt on nii, et just koolilapsed ootavad kevadist koolivaheaega üle kõige. Nad on tüdinud talvest ja klassis istumisest, matemaatikast ja emakeelest ja tahaksid juba välja... klassist välja.

Lapsevanematel aga just siis vaheajatöö algab – sõltuvalt sissetulekust tuleb koos lastega sõita Itaalia Alpidesse või kas või Rootsi ja Soome suusanõlvadele, et seal koos nendega ümberkukkumiseni mäest alla sõita. Samal ajal, kui kured on kluugutavate kolmnurkadena juba Eestimaale tagasi jõudnud, lendavad sinnasamasse Egiptimaale – Hurghadasse või Sharm el Sheiki – päikest võtma Eesti koolilapsed koos vanematega. Emad-isad sikutavad sukeldumismaskid pähe ja pistavad pea vee alla! Ja kui mitte nii kaugele minna, siis vähemalt Saaremaale Georg Otsa spaasse... Või kui ka sinna mitte, siis kinno, teadmiskeskusesse, meelelahutus- või suplusasutusse ikka koos mullijoogi ja jäätisega. Vaheaeg ju!

Aga see kevad tuli teisiti. Koolivaheaja üle ei rõõmusta enam mitte lapsed, vaid hoopis nende vanemad. Pärast poolteist kuud kestnud kodukooli tunde, kus nad kehastusid üleöö matemaatika, loodusloo, emakeele, kehalise kasvatuse ja ei-tea-mille õpetajateks ning pidid selle kõrvalt veel oma palgatööd tegema, kodu hoidma ja stressiga võitlema, on see tõeline õnnistus.

See koolivaheaeg on lapsevanematele nagu taeva kingitus – nädal aega ilma digikooli ja distants­õppeta!

Viimaks ometi ei alga päevad enam sellega, et lastele Zoomis toimuvaks tunniks arvutid ja kõrvaklapid valmis sättida ja tundide ajal kikivarvul mööda kodu hiilida, vältides kerges koduses riietuses arvuti kaamerasilma ette sattumist. Või mobiiltelefoni rakenduse kaudu klaveritunde korraldada või valvata, et väikesed kavalpead arvutis koolitundide tegemise asemel teises brauseriaknas salaja hoopis „Robloxi“ või „Mine­crafti“ mängimisega ei tegele. Oh, milline õndsus see koolivaheaeg on, rõõmustavad lapsevanemad!

Lapsed nii väga ei rõõmusta. Mis siin toredat on, kui isegi Super Sky Parki batuudiorgiad on ära keelatud, rääkimata värskest vaheajafilmist kinos ja megamõõdus popkornikarbist. Pole mingit vahet, kas on vaheaeg või ei ole – ikka istud vanematega koos kodus. Pealegi on kodustele abitöödele suunamise oht tavalisest palju suurem. Lapsed on vanematel kogu aeg silme all ja mida nad ikka päevad otsa kodus niisama passivad, tehku parem midagi kasulikku – koristagu oma tuba, pesku nõusid, imegu tolm ära. (Justkui see nende süü oleks! Küll nad juba läheksid, kui oleks, kuhu minna!) Arvutisse sukeldumise kohta öeldakse: ärge nüüd oma silmi enam rikkuge, nagunii pidite igal koolipäeval pikalt ekraani vahtima, las silmad puhkavad... pane oma telefon nüüd ometi ära... oh, häda küll...

See koolivaheaeg on lapsevanematele nagu taeva kingitus. Nädal aega ilma digikooli ja distantsõppeta! Hurraa! Oleme selle täiega ära teeninud!