Kui pehmekõlalist alternatiivmetalit seostatakse tavaliselt teismeliseea probleemidega, siis Hurt on piisavalt küpsenud ja kõlab nüüd nagu tudengist kaunishing, kelle eelnevale maailmavalule on nüüd kühvliga lisandunud üle- ja alaväärsuskomplekse pluss intellektuaalne pretensioonikus.

Stiililiselt on see plaat samas igati väljapeetud ning endassesüüvimise teraapilist väärtust kõrvale jättes sobivad need keerulised trummirütmid, süngeatmosfääriline klaveriklimberdamine ja hevikitarride hillitsetud meeleheitemöirged Hurti melanhoolsete laulusõnadega sama hästi kui veeniveri žiletiterale. Isegi õpetatud viited füüsikale ja kirjandusele on ülalnimetatud sorti poeetika juures ilmselt omal kohal.


Instrumentidekäsitluse- ja eriti lookirjutamiseoskuselt on Hurt samuti tipptasemel ning veidi teistsuguste rõhuasetuste korral oleks plaadil isegi mitu potentsiaalset raadiohitti. Ent ka praegu leidub kogu melodraamale vahelduseks mõnes loos (nt “Talking to God”) isegi võrdlemisi elusat gruuvi.


Kokkuvõttes mitte nii hea kui Tool, aga ka näiteks mitte halvem kui Incubus.
7