on rootsi režissöör, kes tõusis esiplaanile silmatorkavate, skandaalsete ja harjumuspärast pilti muutnud muusikavideotega, tema tööd on näiteks
Madonna
teise tulemise avapauk “Ray of Light”, Prodigy halastamatult toores “Smack My Bitch Up” ja tsensuurikääride vahele sattunud Cardigansi “My Favourite Game”. Ühesõnaga, tegemist on popkultuuris olulise tegelasega ja tema debüütfilm “Spun” (eestikeelse pealkirjaga “Pilves”) on lisaks ühele festivaliseansile jõudnud ka kinno.

“Spun” on visuaalselt keelelt muusikavideo, ainult et sada minutit pikk video, milles on ka süžee, dialoog ja tugevad näitlejatööd. Tegu on päevi või nädalaid (mõistagi pole ajamääratlust meile antud) kestva spiidi-tripiga, milles ei ole hetkegi und. Intensiivset, pikka ja närvilist kuuma andmist on *Akerlund väljendama pannud kõik võimalikud vahendid – ülikiire montaaži, pidevad hüpped ahenevasse ja laienevasse pupilli, üleminekud pornoanimatsiooni, tavalisest erineva värvigamma jne. Pilt on nii ilmekas, et kui teksti poleks, saaks ikka kõigest toimuvast aru.

Ausalt öeldes ilma tugeva stsenaariumita oleks seda üles-alla lendavat, ajatajuta, tujumuutusi täis, mälutut ja füüsiliselt viimase piirini aetud vehklemist üsna piinav vaadata, aga filmis on õnneks ka üsna kaasakiskuv lugu. Lugu sümpaatsest ja selgrootust Rossist (Jason Schwartzman), tema koledast pruunist Volvost, narkokokast Cook’ist (Mickey Rourke), tolle stripparist pruudist (Brittany Murphy), nuhikalduvustega naabri-lesbist, keda mängib Blondie solist Debbie Harry ning teistest hullumeelsetest ja kohati väga naljakatest tegelastest.

Kui te ootate “Spun’ist” ülistuslaulu narkootikumidele, siis te pettute. Huvitav on muidugi see, et Akerlund otsustas filmi just spiidist teha, mis peaks olema ennekõike moest läinud möödunud sajandi narkootikum. (Narko-teemalistes filmides on tavaliselt peakangelasteks üllamad, karmimad või siis lõbusamad narkootikumid.) Aga samas ei ole ka filmi tegelased teab mis moodsad ega glamuursed – nad groteskini väänatud hullunud ja koledad tüübid, puhas white trash. Isegi imekaunis poole kohaga eesti rahva uhkus, “American Beauty” ülim ihalusobjekt Mena Suvari on siin halva hambumuse ja jubedate retuusidega hüsteerik, kelle tualetis-käimise stseen võib rüvetada nii mõnegi meesterahva arusaama, et naised käivad kempsus ainult nina puuderdamas. Toad on sassis, inimestest rääkimata, kelle silmad vajuvad üha rohkem auku ja nahk muutub üha kollasemaks. Samas ei ole *Akerlund häirivalt moraliseeriv ega hinnanguline – lugu ja tegelased räägivad ise enda eest ja iga vaataja reageerib oma valulävele vastavalt.

Ühesõnaga, kui te peate lugu “Trainspottingust” , “Fear and Loathing in Las Vegasest” ja “Reekviemist unistusele”, siis on see teie film. Aga kui mõni lollakas tahab “Spun’i” ebaselges olekus vaatama minna, siis ootab teda ees üks pikk ja vastik tripp.