Hüsteerilised naised ja nutikad mehed Draamateatri suves
Meelelahutusäris on kergem müüa üht süžeed pakituna mitmesse eri vormi: tunduvalt paremini saavad maailmas tähelepanu need raamatud, mille järgi on vändatud film, paralleelselt võib tulla veel näiteks muusikal vms. Ehk on selle mõttega samal ajal välja tulnud Varrakult Wilkie Collinsi romaan "Naine valges" ja selle järgi lavastatud Draamateatri suvelavastus. Viktoriaanliku ajastu superstaariks kutsutud Wilkie Collins, Charles Dickensi hea sõber, on ju üldiselt loetav autor - ka Eestis "Kuukiviga", mis tõlgiti 1985. See tundub olevat pea ainus põhjus, miks siin ja praegu selline lugu lavale tuua. Lisaks ehk ka see, et teemaga võib siduda hulga salapäraseid märksõnu, millega annab rahvast saali meelitada.
Draamateatri lavastus laseb kogu 19. sajandi keskpaiga draama, intriigid, eksootika, gootika, sentimentaalsused jne täiega 21. sajandi alguse publiku ette. Sisukirjelduses võib kasutada kümneid kulunud väljendeid nagu "kavalate kurjategijate sepitsuste nurjamine", "kauni pärijanna elu päästmine", "kahe tegelase äravahetamine hämmastava välise sarnasuse alusel" jne. Tegelased on ilusasti headeks-halbadeks jaotunud, veidi tuleb ka pead murda tegevuse keerdkäikude mõistmiseks - ühesõnaga kõik vajalik üheks publikurohkeks suvelavastuseks on olemas.
Emotsioonide edasiandmises on küllalt palju stampe: esineb näiteks põline stseen "See neiu on kihlatud teisega!" - noormees haarab peast ja jookseb halades minema jne. Naised on 19. sajandi keskpaigale kohaselt spetsiifiliste reaktsioonidega: ringutavad, huilgavad, ohkavad raskelt, kui teele satub raskusi. Peategelanna (juhtusin nägema Mirtel Pohla esitust, samas keerulises kaksikrollis on vahetustega Riina Maidre) esineb küll kohati ka tubli ja südina, hakkab koguni oma mehele vastu - ilmselt on taodeldud seost tänapäevasele teemale, aga see jääb kunstlikuks ja kistuks.
Kõige selle juures on nagu narr rõhutada, et näitlejatööd on ju iseenesest tublid, aga täpselt nii see on. Kandvates osades noored teatrikoolist (lisaks naispeaosale Rasmus Kaljujärv) on pehmevõitu helgete emotsioonide kandjad - meenutades nii veidi Linnateatri suvelavastuse "Kaotajad" idealistlike noorte koalitsiooni. Vanemate olijate rollid on suuremate vimkadega. Eriti hästi jääb meelde kindlasti Tiit Suka karakterroll koriseva karismaatilise vanainimesena - minu arvates oli see isegi parem osa kui ta mõned viimased ülipopulaarsed rollid, kus ta on kippunud üle mängima. Anti Reinthal hiilgab suurepärase ümberkehastumisvõimega (ülialandlik Teener ja kurjuse huvisid kaitsev Advokaat), Jan Uuspõllu mängitud kurikaval krahv on nauditav.
Enim jääb see lavastus kindlasti meelde aga hoopis tehnilise lahenduse poolest. Pea pidevalt ringi kihutava pöördlava kasutamine, kuhu publik on peale istutatud, ei ole sugugi paha mõte. Kui välja arvata see, et neil, kel pea kipub kergelt ringi käima, ei pruugi kontsentratsioonivõime päris lõpuni säilida. Ja et publikukeerutamist on totaalselt ülekasutatud, üritades panna see vahend kogu lavastust koos hoidma.
Aga uudne mänguruum ja näitlejate liikumisega seotud efektid on täiesti olemas. Isegi kui papist naiivne iluaed ühe mängukohana ei ole ehk kõige suurepärasem lahendus, siis segadusse aetud vaatajat suudetakse järjekordse vaatega üllatada küll. Ja suunataju hägustumine, see et vaataja ei jaga igal hetkel täpselt ära, mis suhtes ta ülejäänud hoonega parajasti on, aitab kindlasti kaasa lava pealt pakutavasse teise maailma minekusse. Oleks sisu tugevam, tekitaks ehk isegi teatrimaagiat.
