Tarlapi ulme oli miljöö, lavakujunduse ja hingelaadi poolest väga vanaaegne. Tema tulevikumaailmad olid küll retrohõngulised, kuid illusioonideta ja mitte ülearu optimistlikud, jutustatud lood üsna mehelikud, julmad ja jõhkrad. Võib öelda, et ulme oli kirjanikule vajalik konkreetsete sotsiaalsete ja psühholoogiliste tendentside võimendamiseks. Tarlapile ei meeldinud see tehnoloogiline tarbimismaailm, kuhu ta oli sattunud, varanduste ja võimaluste koondumine väheste kätte, mida ta alati jõulise kirglikkusega vastustas.