Iain McCalman"'Cagliostro. Maag mõistuse sajandil"'
Kergemat ajalooliteratuuri armastavale lugejale on see eesmärgilt vähepretensioonikas raamat (esmatrükk 2003) täitsa soovitatav.
Valgustussajandi kolm säravaimat elukunstnikku, šarlatani ja isehakanud aristokraati krahv Saint-Germain, Casanova alias ševaljee de Seingalt ja Giuseppe Balsamo alias krahv di Cagliostro iseloomustavad 18. sajandi II poole pöörast huvi okultsete teaduste vastu samavõrra nagu ratsionalismi kuulutanud entsüklopedistid ja liiderlikkust elu normiks pidanud libertiinid. Austraalia ajaloolase Iain McCalmani teos on meil nüüd esimene põhjalikum ülevaade kuulsa triumviraadi noorimast ja kahtlaseima päritoluga liikmest, Cagliostrost (1743-1795). Esimeseks tutvuseks Cagliostro ülivärvika ja traagiliselt lõppenud eluga on teos - pigem kompilatiivne jutustus kui uurimus - piisav.
Autor annab mõista, et Palermo vaestekvartalis sündinud, Sitsiilias ja Maltal rohusegamist õppinud ning vabamüürluse kaudu ennast kogu Euroopas (v.a Venemaal) ravitseja ning ennustajana maksma pannud Cagliostrole sai saatuslikuks abikaasa reetlikkus. Kuid eks olnud suurmees ka ise naiivne, kui uskus, et katoliku kirik on talle tema ketserluse andeks andnud.
Kuulus kopt ja nekromant reisis ka Kuramaa hertsogiriigis ja Peterburis ning vastavais peatükkides tulevad kahjuks esile McCalmani vildakad teadmised (loe Peterburi kirjeldust sadade rokokoopaleedega lk 92 või siis lk 109: " ... looritatud moslemi naised ... Kummalisi rohtusid pakkuvad Siberi šamaanid ..."). Ebaproportsionaalselt pikk on Pariisi kaelakee afääri peategelasele Jeanne de La Motte'ile pühendatud osa (Cagliostro roll selles oli kolmandajärguline) ning vale on väita, et "keegi pole suutnud lõpuni lahti harutada kõiki otsi, mis "kaelakee afäärist" on ripakile jäänud..." (lk 131). Arhiiviuurimusi on piisavalt, löödagu vaid Google lahti.
Aeg-ajalt lõbustavad lugejat autori (või tõlkija) maotud stiilinäited à la "Kuigi de Loutherbourg nägi oma lühikese kaela ja napsamisvalmis suuga välja nagu paks hall kilpkonn, pidas ta end vaat et naistekütiks" (lk 215). Halba lausestust tuleb kahjuks sageli ette.
Kuid mõne tõlkija terminoloogilise vea või traditsiooni eirava nimekuju oleks toimetaja küll võinud ära parandada või joone all ära õiendada. Näiteks Püha Veronica taskurätt (p.o Veronika rätt), suuraadel (p.o kõrgaadel), Ernest de Biron (p.o Ernst von Biron), Maroko keiser (p.o sultan), Prantsuse parlament (p.o Pariisi parlament), Roveredo (p.o Rovereto); foiniiklased ei maandunud, vaid maabusid saarel (lk 18). Mis amet on "Leedu ülemasjaajaja"? Mida see Cameron Talvepalees renoveeris?! (lk 92). Emanuel Swedenborg on siiski rootsi, mitte Londoni spiritist (lk 79).
