Loksun bussiga Laudongasselt Mariahilferstrasse poole. Kahetsen, et see on kõigest kuue bussipeatuse kaugusel, sest pääsemine 35kraadisest põrgukuumusest jahedasse konditsioneeritud bussi, mis kulgeb mööda Viini südalinna segamatu täpsuse ja hoolega, on sama ootamatu, meeliülendav ja mõtlemapanev nagu NO99 esimesed kokkupuuted Euroopaga mõned aastad tagasi. Siin on hea olla. Inimlik. Ma tunnen, et minust tõepoolest hoolitakse, surun peopesad vastu pehmet istmekatet ja kirjutan mõttes alla sellele anonüümse žürii otsusele, mis valis Viini teist aastat järjest kõige kõrgema elukvaliteediga linnaks maailmas. Valik on õige.

Ometi on Viinis midagi kahetist. Mirtel Pohla ütleb paar päeva enne meie lahkumist, et ta eksis – Viin, mis tundus talle paar aastat tagasi ja nüüdki esimestel päevadel sõbralik, soe ja toetav, on tema jaoks muutunud külmaks. Väljas on sel hetkel +40 ja ainsad, kes peale trussikute veel midagi selga on unustanud, on Jaapani turistid. Nad jalutavad Leopoldmuseumis, filmivad Klimti ja Mühli ning peidavad oma idamaise neitsiliku keha retuuside, dresside, jakkide, kalurimütside ja muu säärase alla. Ma ei jõuagi Mirtelilt küsida, mida ta täpsemalt sellega mõtleb, kuid ta pole vist esimene, kes siin, Euroopa südames, on tundnud mingit kummalist kõledust.

Viin on linn, kus lämbutakse väikekodanluse mugavusse, kirjutab Thomas Bernhard oma romaanis “Holzfällen”. “Viin on kohutav masin, mis hävitab geeniuse.” Pole just parim koht ühe kaasaegse teatrifestivali pidamiseks, või mis? Ja tõepoolest, kuraatorid räägivad, et Festwochen lihtsalt ei ole selle linna jaoks mõeldud. “Igal aastal ootab jõukas viinlane jõulukuuse alla järgmise festivali programmi, kust otsib vana, head ja tuttavat, aga meie soovime tuua neile hoopis uut, ohtlikku ja tundmatut,” ütleb üks neist. See ongi vastuolu, sügav ja ilmselt viinlasigi lõhestav. Ühelt poolt ollakse euroopalikkuse häll, mis peaks tähendama mõistmist, empaatiavõimet ja humanismi. Teiselt poolt ollakse aga kohalike teravate pliiatsite sõnul kõrgid, põlatakse teistsugust ning peitutakse päevadeks keisririigi-aegsetesse konditsioneeritud korteritesse koos samast ajast pärit ettekujutustega aristokraatia ja matsirahva suhetest.

Ent stopp. Viin ei saa olla nii mäda, kui räägitakse. Mida rohkem heaolu, seda rohkem peaks see sünnitama ju ka mässu? Ja tõepoolest, bussis minu ees loksub barokses ülekaalus umbes 17aastane tüdruk, stereotüüpne heaoluühiskonna rebel: tema rinnaesine (see on suur), seljakott ja seelik on kaetud märkidega, mis nõuavad tuumarelvade piiramist, vägede väljaviimist Afganistanist, naistele suuremaid õigusi, kanepi legaliseerimist ja – kui mu silmad mind ei peta – midagi seoses vabama seksuaaleluga ja politseivägivalla lõpetamist. Püüan ette kujutada, kuidas bussi tungib hambuni relvastatud eriüksus koos mõrvarkoertega, kes kõik koos tüdruku maha paiskavad (selleks on vaja tõesti tervet üksust) ja märke tema rinnast kiskuma hakkavad, kuid tegelikult kadestan teda. Kogu tema maailmavaade on kokkuvõetav väikeste emailitükkide peal. Säärast ökonoomsustarvet tajun isegi, kui üritan mõni päev hiljem Schön­brunni lossi aeda filharmoonikute tasuta kontserti kuulama minna ning näen, et esimene kilomeeter lava ees on broneeritud kohalikele semstvovalitsuse liikmetele ja šnitslikuningatele. Kus on rinnamärk “Persse su esimene miljon” siis, kui seda kõige rohkem vajad?

Ja siis veel see kurikuulus Viini publik, väärikas ja snooblik kodanlus, keda Thomas Bernhard oma wing chair’is istudes lehekülgede kaupa põlgab. Nad on konservatiivsed, alalhoidlikud, silmakirjalikud, küündimatud. Ja millist teatrit nad üleüldse armastavad? Viini Burgtheater on ju täitsa nii repertuaariga, kuid meile vihjatakse, et sealne näitlejapark on lootusetult tuim – suured staarid on juba aastaid tagasi saanud eluaegsed lepingud ja mitte miski ei sunni neid avangardi panema või näiteks mõnes Schlingensiefi lavastuses koos hulludega üles astuma. Räägitakse lugu, kuidas keset noore lavastaja proovi üks kohaliku leviga guru hommikumantlis ja susside lohisedes üle lava kohvikusse loivas, ajaleht koos värske teatriarvustusega kenasti kaenla all. Või siiski... Oh, pagan. See lugu juhtus ju hoopis ühes Eesti teatris...

Ent ootamatult on Viini publik õrn. Nad on erksad, tundlikud ja väga soojad. Peamiselt keskealine soliidne publik, kelle teetass “Kuidas seletada pilte surnud jänesele” kindlasti olema ei pea, on vastuvõtlik ja toetav. Üks näitlejaist hammustab poolkogemata laval teist – ja publikule see meeldib. Aga võib-olla peegeldub selleski viinlase sisemine lõhestumine – pealtpoolt õhtumaise teatri armastaja, tõeline eurooplane ja humanist, seestpoolt aga kannibal, salakaval ja vihkamist külvav võõravae­nulik tropp?

Ei, see ei saa nii olla. Eurooplane ei saa olla väljasurnud liik, mitte siin, mitte Viinis. Ja okei, kui see isegi nii on, siis on neil sedavõrd sitaks pappi, et nad suudavad endale osta parima maine võimalikest. Võtame näiteks öömaja. Kogenud festivalihunt määrab riigi, linna ja võõrustajate taseme ühe lihtsa parameetri järgi – selleks on hotelli hommikusöök. Mööda Lääne- ja Ida-Euroopat ringi trippides oleme sattunud kõige erinevamatesse kohtadesse.

Näiteks too Slovakkia keeglisaal, kus me sügisel ööbisime. “Palun,” ütles umbkeelne retseptsionist, vanemale keskeale lähenev Petra slovaki keeles ja näitas käega kurikate taha – sinna, kus asusid meie toad. Võtsime oma kotid ja trügisime läbi higilõhna, sest Bohumirid ja Jaromirid olid avanud keeglisaali eesruumis kihlveokontori ja jälgisid suurest telekast erutunult mingit Austraalia hipodroomivärki.

Telekas oli moodne ja vist ainuke ese kogu selles kurikauniversumis, mis oli noorem kui Petra. Tüüpidega olid liitunud ka Türgi maffia ja kohalikud keeglilitsid, kes moodustasid kokku suhteliselt plahvatusohtliku sekseri. Tuppa jõudes ja meeleheitel nägu kätesse peites kuulsin, kuidas pea kohal veeres keeglikuul. Hommikusöögiks pakuti Petra maagiliste juuksekarvadega kohvi ja nii mõnegi keedumuna sisse olid vajutatud augud, mis pidid tagama sõrmede parema haardumise. Õhtul tegime peegli ees ühise kontrolli – jah, tõsi, meie persed olid lohku tõmmatud.

Viin seevastu... Jah, Viin hellitab meid neljatärnilistega. Seekord hotell Kummer, mis, tuleb välja, on punasega märgitud ära ka maailma homode kaar­dikestel. Nimelt toimub seal rahvusvaheline motopedede kongress: hommikusöögilaud, lift, retseptsioon, hotelliesine ja meie mõtted kubisevad kitsastes nahkpükstes 40+ vanuseklassi mootorratturitest, kes on kogunenud siia, et võtta üksteiselt süütus ja veidike bensiini. Juba esimese päeva õhtuks on selge, et oleme kaotanud sisemise võitluse inimesega meie sees, ning nii elame välja kõik madalalaubalised, kulunud, väiklased, mittenaljakad, ropud ja lihtsalt nõrgad naljad homode, mootorrataste ja nahafetiši kohta. Mis teha. Idaeurooplast meis on raske tappa.

Tõsi, katseid tehakse. Siinsamas festivalilgi. Frank Castorf, viimase paarikümne aasta olulisim teatriuuendaja Euroopas, toob publiku ette oma uusima lavastuse – Tšehhovi “Kolm õde” (“Moskvasse! Moskvasse!”), kuhu kaasatud ka kirjaniku novell “Talupojad”. Oleme trupile juba ammu ühiskülastuse broneerinud, kuigi vaatamapääsemine ei tohikski olla midagi väga keerulist. Moskva esietendusel oli teist vaatust vaatama jäänud 90 inimest. Tuhande kahesajast. Ja ega lavastus ei hellita. “Venelased armastavad Tšehhovit, sest ta pakub lohutust,” ütleb Castorf hiljem pressikal. “Aga mind ei huvita see.”

Säärane ta on – ümmarguste prillide taha peitunud idasakslane, mässaja ja samas ühe suure festivali kureerimise eest 200 000 eurot tasku pistnud pensionieelik, keda 90 protsenti kaasaegsest teatrikriitikast materdab – ikka veel halastamatu, ikka veel ohtlik ja terav. Jah, ta ei meeldi kõigile. Mõned aastad tagasi, kui tema “Endstation Amerika” ehk “Tramm nimega “Iha”” Tallinnas etendus, hülgas saali suur osa siinsetest teatraalidest, ja ega meiegi read ole praegu kõige ühtlasemad. Kes on päevast, kes aga etenduse intensiivsusest väsinud, kuid need, kes jäävad ka teiseks vaatuseks, särisevad heleda leegiga.

Tõsi, publiku keskel istub ka üks tuhm ja morn täheke. See on Luc ­Bondy, kogu festivali peakuraator, kes tuli siia viisakuse pärast. “Frank läks vaatama tema lavastust – samuti viisakuse pärast,” ütleb meile üks kohalik. Neil kahel puudub kunstnikena ilmselt igasugune ühisosa, kuid see vist peakski olema euroopalik viisakus: endale võõra tunnustamine sügavast erinevusest hoolimata. Ja pärast kuluaarides selle halvustamine.

Meie etendusi Bondy vaatama ei tule, kuid need lähevad sellest hoolimata kenasti. Isegi kriitikutele meeldib, ja nii mõnedki festivalikorraldajad annavad oma visiitkaardi. Info, et reisime kahekümneviiekesi ning et lava tehnilised tingimused nõuavad viiemeetrist lage, rääkimata võimalusest tõmmata näitlejate pea kohale umbes pool tonni kaaluv diivan, paneb neid kaarte tagasi võtma. Ei, see pole tüüpiline festivalilavastus, mida nad tahaksid: kohvrisse pakitav kiire poliitiline suts Euroopa perse pihta. Kahju, vanad. Kuid mis on üldse “festivalilavastuse” formaat? Kas ei võinuks siin Festwochenil mõned aastad tagasi olla näiteks Mati Undi “Laulatus”? Suurejooneline lavastus, erakordse mängulise jõuga ja säärase intellektuaalse haardega, mis jätab könnideks kõik need paljukiidetud rahvusvahelised siblijad, kelle otsa ikka ja jälle komistame. Miks ei olnud ta siin, Viinis, kus oleks olnud nii “Laulatuse” kui ka Undi jaoks kahtlemata õige koht? Kas nägi üldse keegi Välismaalane toda lavastust, või ainult see virisev teatrikriitik, kes praegu mõõdab seltskonnaajakirjas regulaarselt, kumb oli parem, kas ABBA või Boney M? Ah. Tuju läheb ära.

Ja seda keset Wiener Festwo­chenit! Viini Pidunädalaid! Maailma üht suuremat Teatripidu! Surume kätt skeene olulisematel prominentidel, õitseme äsja saavutatud feimi sees ja lööme käe pihku isegi vanale Castorfile endale. “Hei, Frank,” mõtlen talle öelda, “mida sa täpsemalt arvad teatriimest?” Aga ma ei tee seda. Kogu õnnetundest hoolimata saame peatselt aru, et miski ei ole igavene. Piirid, mis on paar viimast aastat meie jaoks lahti olnud, võivad sulguda niipea, kui järgmine lavastus on igav ja kiretu junnamine. Triviaal­sed, lihtsad ja argisedki tõdemused, kuid ometi need kõige olulisemad.

Mõni nädal pärast festivali lõppu ilmub ühes Saksa ajalehes pikk intervjuu Bondyga. Üleüldise kunstiudu järel jääb pihku elu: Bondy ütleb, et põeb vähki. Mis vähki? See olevat vähk, mis diagnoositi tal juba 25-aastasena ning mis tekkivat õigupoolest siis, kui oled kellegi kaksikvend, aga see sinu vend ei arene lootest kaugemale, vaid jääb kuidagi sinu sisse. “Ma olen seetõttu väga vastuoluline,” ütleb Bondy. Ja lisab, et pärast romaanikirjanikuks hakkamist ei paku teater talle enam erilist pinget.

Noh, mitte just liiga vastuoluline tõdemus. Selles enam kui vastuolulises linnas.

P.S. Kui näitlejad on artikli läbi lugenud, ütleb Gert Raudsep, et võiks lisada paar sõna ka selle kohta, kuhu me siis teatrina Viinis mängides jõudsime. Mnjah. See on keeruline küsimus. Ühelt poolt peaks säärane kutse ja sealne vastukaja andma enesekindlust ja rahu ning süstima veendumust, et tuleb olla oma katsetustes julgem, edasiminevam.

Mida ütleski too Saksa lavastaja? “Mängides ärge mõelge publiku peale.”

Hea point. Ja mida ütles festivali kuraator? “Tegemist on ühe kõige mitmekülgsema ja parema trupiga kogu Euroopas.” Peaaegu tahakski juba seda kõike uskuma hakata, peas keerlevad tuhanded kujutluspildid, kuid siis saabub kiri ühelt trupi liikmelt. Talle pakuti uues kodumaises suvelavastuses kokutava politseiniku rolli...

Wiener Festwochen toimub alates 1927. aastast ning on tänaseks üks olulisimaid teatrifestivale kogu Euroopas. Festival jaotub kaheks, muusika- ja draamapooleks, kuhu igal aastal kutsutakse üle kogu maailma osalema ca 40 lavastust ning antakse paarsada kontserti.

Selleaastast festivali külastas rohkem kui 200 000 inimest. Festivalile olid kutsutud teiste hulgas Robert Lepage’i, Frank Castorfi, Christoph Schlingensiefi, Alvis Hermanise, Meg Stuarti, Alain Plateli, Peter Steini jt lavastused.

Wiener Festwochen toimub alates 1927. aastast ning on tänaseks üks olulisimaid teatrifestivale kogu Euroopas. Festival jaotub kaheks, muusika- ja draamapooleks, kuhu igal aastal kutsutakse üle kogu maailma osalema ca 40 lavastust ning antakse paarsada kontserti.

Selleaastast festivali külastas rohkem kui 200 000 inimest. Festivalile olid kutsutud teiste hulgas Robert Lepage’i, Frank Castorfi, Christoph Schlingensiefi, Alvis Hermanise, Meg Stuarti, Alain Plateli, Peter Steini jt lavastused.