Ma ei olnud selle peale varem mõelnud, et pildistaja ja pildi vahel võiks areneda kahepoolne suhe – et foto kui maailma peegeldus kõneleb fotograafile midagi väga tähtsat ka tema enda kohta. Just sellise perspektiivi avab mu ees ennast ise üles töötanud fotokunstnik Riina Varol, kes vajutab sinilillelise ja lehekõduse maastikumustri, puukoore või jääkirmetise modelli veatule näole, ning tulemuseks on midagi, mis puudutab.

“Aeg-ajalt ma tekitan endale niisuguseid ideaalkeskkondi, panen kokku selle maa, selle puu ja selle taeva, ja siis on see minu planeet. Ma saan täitsa vabalt enda loodud paremas reaalsuses eksiteerida. See uus maailm on muidugi ka millegi peegeldus. Kogu aeg on kahekõne, pildi ja minu vahel. Vahetad informatsiooni. Ja kui oled piisavalt kaua oma piltidega suhelnud (naerab juba mõtte peale, kuidas see mõttekäik kirjasõnas paista võib), siis on eriti tore, kui nad jõuavad edasi, väljapoole, teiste vaatajatega suhtlema,” kõneleb fotograafia puhul vahetust ja kiirust hindav Riina. Kui ta pole kaua aega pildistanud, siis tunneb, et nüüd on jälle vaja, nagu mõnel teisel on vaja trenni minna, kui pole ammu liigutanud.

Ta pole fotograafiks õppinud. “Kunagi oli mul boyfriend, kes pildistas ja läks EKAsse õppima, aga siis tal tuli mingisugune loominguline kriis ja mina ikka muudkui utsitasin, et tee ikka. Trotsist ja jonnist ütlesin ma lõpuks, et andku kaamera mulle, ma näitan, kuidas see käib. Ja nii see läks. Mul puudus isiklik ego-trip või ambitsioon,” tunnistab Riina, kes leidis läbi kaamerasilma looduse lähivaatamisest ravi ka haiget saanud hingele. Just nii tulid tema loomingusse puud, mustrid, tekstuurid. Riina käis Kadriorus puid pildistamas, mõtles nende olemise ja olemuse peale – tormid räsivad neid, lumi koormab, neil on igasugused haigused, seened, aga ometi hakkavad neil igal kevadel mahlad voolama. See puude pildistamine andis vastuse küsimusele, mis millekski hea on ning kuidas mõnikord on ka halvad asjad millekski head. Isegi surnud puud, millest inimese käsi on midagi välja nikerdanud või midagi ehitanud. “Kui juhe on koos ja ei oska midagi teha, siis vaata, kuidas muu maailm toimib,” soovitab ta. Vahetevahel on hea silmad oma tegemiste kohalt tõsta ja elu distantsilt vaadata.

Riina moto on, et ei ole koledat inimest – on halb valgus!

Loomulik valgus on Riina parim sõber. Kõik muu on suunatav. “Kui ma hakkasin inimesi pildistama, siis ma tahtsin näidata, et nad on nii ilusad ja head seal kõikide nende kihtide all, mis nad endale peale on kasvatanud. Ma lubasin, et annan endast parima, et näidata, kui ilusad nad tegelikult on. Aga on ka juhtunud, et see pilt ei lähe enam nende enesekuvandiga kokku,” ei lase Riina end teiste inimeste muutmise libedale teele meelitada, vaid alustab iseendast.


Riina Varol (31)

Amet: fotokunstnik.

Senine tipptegu: oma planeedi loomine (Vt Riina pilte veebis http://gallery.mac.com/riinavarol).

2011 eesmärk: paremaks ­inimeseks saamine.