Tallinna V rakenduskunsti triennaal üritab vähendada lõhet osavõtja ja vaataja vahel, saades sellega peaaegu hakkama. Kodulehte tsiteerides:

“... know how on üleskutse hüljata kunstniku-, disaineri- ja tootjakeskne lähenemine, jagada professionaalset oskusteavet ning pakkuda eseme valmistamise võimalust näitusekülastajale.” Trendikas DIY– do-it-yourself ehk tee-ise-üritus Tarbekunsti- ja Disanimuuseumis?

Otsingulise triennaali peaväljapanekus meenutavad mõned objektid siiski veel vana head tarbekunsti ning mõni esindab head disaini. Enamik väljapandud esemeid on aga üpris vabad kunsti aurast ja nii mõnigi jätab mulje, et tegemist on käsitööringi ülevaatenäitusega. 

Esinetakse väga paljudes materjalides, kusjuures huumor on enamiku teoste tähtis koostisosa. Mõnel koguni üks tähtsamaid. Näib, et on esitatud tõsine küsimus: kunst – milleks, kellele? 

Kujundus tikub kunstiks

Vana aida võlvide all ei ole iialgi nii palju kujundust olnud. Väljapandud vidinaid annab sealt lausa otsida. Terve ait on täis valgeid pappkarpe nagu ladu kunagi ja üldvaade kui selline seal täiesti puudub. Kuubikud on laotud väheke ebakindlasse virnadesse, mis moodustavad seinu ja nurgataguseid, osalt lausa labürinti meenutades. Kohe tekib huvi, kes on kujunduse taga, ja leides sissejuhatava teksti lõpust nimed Ott Kadarik (vt Rotermann) ja Tuuli Aule (vt vabariigi aastapäevanäitus), tuleb vaid teadja näoga noogutada. 

Seinapinnast eenduvad ja taanduvad kuubikud sisendavad veidike ebakindlust. Aga tegelikult suhtub kujundus eksponeeritavatesse täie lugupidamisega, eraldades igale neist valgustatud orva, kus nad on hästi vaadeldavad ega sega üksteist. 

Samas, teine pool igast objektist – töö kirjelduslehed, millelt tuleb uurida ka autori andmeid – on kinnitatud orva kõrvale pappseinale. Vist on tegemist kaaskirjaga, mille autor esitas žüriile selgituseks. Küllap on seegi võte õigustatud kui autori lähendamine vaatajale, kuid korraldajale on see reetlikult mugav. Pappkastid oleks endi kõrvale ehk veidi enam korrektsust vajanud. Pealegi on paberid märksa halvemini valgustatud kui esemed ja nende uurimine nõuab kannatust.

Rahvusvaheline ideedevõrk?

Väljapanek läbis põhjaliku sõela, 142 esitatust valis žürii ekspositsiooni 38 autorit. Vaid kuus neist on Eestist, ülejäänud on pärit mujalt, Kanadast Lätini. Teema olemus peletas selliseid kunstnikke, kes andunult ja suure põhjalikkusega oma töömahukaid taieseid loovad, seetõttu on enamik Eesti rakenduskunsti alustalasid ­triennaalilt välja jäänud. Peaaegu üllatusena leidusid seal siiski nimed Anu Raud, Annika Teder ja Jaan Pärn.

Olles võlvsaali ammendanud, minge teisele korrusele, seal ootab teid veelgi rohkem pappkaste. Pappkoridorist läbi saanud, leiate end näituse naela juurest. Paar eset pole mahtunud orvakesse: lae all ripub hulk huvitavaid valgusteid ning kõrval, lisaks valmistamise juhendile, on laiendatud orvas välja pandud ka valgusti detailid. Tegemist on kettaga, millest lõigatakse välja Y-kinnis. Kõik. Pavel Sidorenko, Venemaalt Tallinna õppima tulnud supertalent, on publikumi juba mitu korda imestama pannud. Seegi idee on üdini konstruktiivne ja kasutatav. 360 LAMP on vormilt vaimukas, efektne ja täpselt trendis. Olles lihtsamgi kui paljud teised, ei levita see raasugi kodukäsitöö hõngu.

Kõrval seisab teine päris-tarbeese – lätlane Rihards Funts on esitanud lihtsa konstruktsiooniga jala, mille abil saab igast lauajupist arhetüüpse pika pingi.

Pappkastide vahel seigeldes jõuate lõpuks ruumi, mis meenutab... näitust. Pappkastid on taandunud, tavapäraste näituseplokkide peal seisab triennaali külalise, inglaste grupi Autonomatic väljapanek. Siin valitseb hoopis erinev nõu-hau-õhkkond, on ehitatud struktuure ja faktuure, kasutades kõrgtehnoloogilisi seadmeid, mis jäävad kunstkäsitöö haardeulatusest kaugele välja. Samas ulatub just see kõige lähemale triennaali rahvusvahelisele pealkirjale.

Muuseumi jaoks on triennaal ühtlasi muuseumiaasta Grande Finale’iks. Näitus tekitab hulgaliselt mõtteid kunsti ja rakenduslikkuse, disaini ja inimvajaduste seostest.