Idüll ekvaatori all

Victoria järve keskel asuvat Bulago saart väisas Janika Vaikjärv.

... Juba kaheksa tundi olen ma tormiga võidelnud, püüdes pimeduses lootsikut ümber pöörata ja veest tühjendada. Ma ei suuda enam. Ent paat on jälle pinnal. Seon seljakoti parda äärest lahti, sean masti, purje ja plangust voodi kohale. Puuvillane puri on veest läbi vettinud, aga küll see kuivab. Juba see plagisebki jätkuvalt tugevas tuuled. Torm pole veel raugenud, kuid mina asun uuesti teele...
Hetke pärast astun ma juba rannale, kus kolmkümmend enamjaolt valget nägu mind hämmastunult vaatama jäävad. Keegi ulatab mulle õllepudeli...
Olen maabunud otse puhkekeskusesse, mida peavad Alison Porteous ja Tim Cooper – kaks endist inglise sõjareporterit, kes on BBC heaks töötades terve maailma läbi käinud ning tulnud valgustama Uganda sissisõda. Nad kiindusid sellesse maasse ja otsustasid siin kanda kinnitada. See saar kannab Bulago saare nime...

Need on katkendid maailmarändur Mike Horni seiklusi kajastavast raamatust “Null laiuskraadi”, mida läinud aastal lugesin. Kuna olen ka ise kiindunud Aafrikasse, viis hiljutine rännak mind mõni nädal tagasi Ugandasse. Kuigi reisi peaeesmärk oli matkata mägi­gorillade juurde, saatis mind õnnelik juhus ka Bulago saarele.

Nagu Mike Horn, nii sain ka mina tunda järve tormi ja tuult. Esimesel korral, kui olin saarele pääsemist oodanud ligi kaks tundi, helistas Tim ja vabandas, et paat on katki, mistõttu pidin öö veetma Kampalas. Järgmisel hommikul oli Tim ise koos minu ja veel paari “merehädalisega” paati ootamas. Timi naabrimees aitaski meid seekord hädast välja ja juba 20 minuti pärast randusime Bulago saarel.

Tundub, et õlut joovad kõik, sest kõigile saabujatele, kuigi oli varane hommik, pisteti pihku õllepudel. Puhkeasutusel on kuus bangalo tüüpi majakest, igaüks neist suudab majutada maksimaalselt neliteist külalist. Viin oma asjad tuppa – mulle meeldib siin.

Bulago pindala on vaid pisut enam kui kaks ruutkilomeetrit. Kümnekilomeetrisest rannajoonest moodustavad liivarannad umbes kaks kolmandikku, ülejäänud osa katavad paljandid ja madalad rannajärsakud. Lahe ümbruses on maa väga viljakandev ja osalt puudega kaetud. Saare loodeosas asub isegi väikene vihmametsaga kaetud ala.

Saar kuulub LVSC-le (Lake Victoria Sailing Company) ja nad on võtnud eesmärgiks muuta saar võimalikult isemajandavaks. Mitmed saarel tegutsevad farmerid pakuvad müügiks suurt valikut puu- ja aedvilju (Bulago ananassid on lihtsalt taevalikud). LVSC usub, et Victoria järv on suurepärane investeerimisvõimalus. Võttes arvesse läheduses paikneva rahvusvahelise Entebbe lennujaama olemasolu, kust lend Euroopasse kestab kaheksa tundi, pea olematut ajavahet ja mõõdukat kliimat, mis meenutab lõputut (mõnusat) Euroopa suve, võib tõmmata paralleeli Victoria järve ja Euroopa ning Kariibi mere ja Põhja-Ameerika vahel.

Rannaäärsed maatükid kuuluvad hetkel 20 kohalikule ja sisserännanud elanikule, kuid ka Londoni finantstegelastele ja filmiprodutsentidele. Lisaks sellele tegutseb saarel ka eksklusiivne klubi, mille liikmeteks on kohaliku ärieliidi esindajad. Üheaakriste rannaäärsete kruntide pindalaks on 40 korda 101 meetrit, millest 40 meetrit külgneb rannaga. Sellise maatüki hind on 30 000 USA dollarit ja sellele lisaks tuleb tasuda 300 dollarit iga-aastast teenustasu.

Ostjad saavad edasiandeõigusega maakasutusõiguse 46 aastaks. (Uganda seadused ei luba mittekodanikel Mailo maad omada.) Soovi korral võib väikse lisamakse eest maa kasutusõigust pikendada täiendava 49 aasta võrra.

Kuna Ugandas ei kehti ehitusalaseid piiranguid Kampalast väljas asuvatele piirkondadele, on Bulago rannamaja ehitamiseks vajalik paberimajandus pea olematu. Juba esimese koos veedetud tunni jooksul küsitakse ka minult, kas ma ei tahaks endale aastaringset suvekodu soetada. Noh, vähemalt ma mõtlesin korra selle peale. Kohalikud joovad õlled lõpuni ja suunduvad oma kodudesse.

Järgmisel päeval, kui ma ootasin võimalust minna järvele veesuuskadega sõitma, sattusin jutustama Timi sõbraga. Kui ta ütles, et Tim on endine ajakirjanik, küsisin, kas seesama Tim Cooper raamatust “Null laiuskraadi”. Loomulikult polnud mitte keegi kuulnud sellest põnevast raamatust, küll aga mäletati “hullu Miket”, kes viis aastat tagasi nendelt abi sai. Nad söötsid ja jootsid teda, andsid kaasa riideid ja pakkisid kaasa võimalikult värske varustuse. Kuna Alisonil olid ja on väga head sidemed Uganda valitsusliikmetega, siis mõeldi välja “põhjus”, kuidas Mike saab siseneda Kongo ­DV­sse, kus käis sellel ajal kodusõda. “Piirideta arstid” oli programmi nimi, mille liikmeks Mike vormistati ja kaaskirjad ning dokumendid kaasa anti. Pärast seda, kui Mike Horn Kongosse suundus, puudus temaga igasugune edasine side. Alison ja Tim olid hiljem saanud Šveitsist kirja tänuga külalislahkuse eest, mis talle Bulagol osaks sai.

Lubasin kohe Eestisse jõudes saata raamatu kirjastaja andmed, et neil oleks võimalus see endale tellida. Amazonist leidsime vaid saksa- ja prantsuskeelsed versioonid ja eestikeelsega pole neil ka midagi peale hakata. Loodan, et nad leiavad raamatu kord ka ingliskeelsena.

 

Ugandasse ja Aafrikasse on Tim ja Alison endiselt armunud. Alisoni lapsed käivad Kampalas koolis, Timi 19aastane tütar... suri sellel kevadel malaariasse. See on haigus, mida kutsutakse Aafrika katkuks. Vaid kerge nohu ja palavik, mis näivad nii gripile omased, kuid tegelikult võivad endas peita surmavat tõbe. Sel korral läks aega vaid üks nädal. Mitte keegi meist ei ole sada protsenti kaitstud ühegi haiguse vastu – mitte kunagi, ja ei saagi olema.

Laialt on levinud arvamus, et Aafrika kubiseb haigustest. See arusaam on väär. Tegelikult on Aafrikas lihtsalt vähem arste kui mujal ja nii tundub, et haigusi on rohkem. Tihti seostatakse järvega selliseid haigusi nagu bilhartsiaas, unitõbi ja malaaria. Bilhartsiaas on lokaliseeritav putukate poolt levitatav nakkushaigus, mida on õigete tervishoiumeetmete rakendamisel lihtne vältida. Sellesse haigusesse nakatumise korral piisab koheseks tervenemiseks mõne tableti võtmisest. Uganda Tervishoiuministeerium on algatanud projekti selle haiguse täielikuks väljatõrjumiseks ning Bill Gates Foundationi rahastatavat projekti katsetatakse esimese piirkonnana just Bulago saarel. Hiljutised testid on näidanud, et Bulago Lodge’i piirkonnas bilhartsiaasi pärast rangete hügieeninõuete rakendamist ei esine.

Lahkun saarelt lubadusega olla juba vähemalt aasta pärast tagasi, kaasas grupp seiklusjanulisi eestlasi, kes kindlasti sooviks matka mägigorillade juurde ja pärast seda mõnusat puhkust Bulago saarel. Tim lubab kõik eestlased avasüli vastu võtta ning nii kauaks, kui järgmine eestlane sinna saarele satub, jätan talle mälestuseks pudeli Viru Valget.
Kohtumiseni.