IFF ja Supernova “Originaal”
IFF ja Supernova
"Originaal"
(ERR)
Uuel plaadil on äsja kuuekümneseks saanud Ivo Linna ja Supernova üheskoos (taas)tekitanud varasele biitmuusikale omast ärevust ja erutust, peaaegu seksuaalset elevust, positiivset kurbust, hüplevat õnnetunnet, pikka ja ilusat tulevikuootust. Noorus on prink ja puhas, selle juurde kuulub nii hommikune voodistkargamine kui pikk unistav vedelemine.
Ivo Linna on vaieldamatult muusikas esiplaanil, ta on nagu vedur, mis bändi oma jõuga edasi veab. Pidasin seda alguses miinuseks, kuid mida aeg edasi, seda enam arvan, et see on hoopis positiivne asi. Esiteks võimaldab see esile tõusta kõige kuldsemal instrumendil selles koosluses - Linna häälel - ja teiseks matkib ka varase biitmuusika traditsiooni, kus bänd oli diskreetselt taustaks ega kippunud igal võimalusel soleerima. Nii Rainer Michelson kui Urmas Jaarman on väga head ja stiilipuhtad biitlaulude kirjutajad. Palju väikseid helilisi üllatusi on ka saatesse peidetud, kõrvaklappidega kuulamisel on neid kergem leida.
Ehedat õnnetunnet ja ootuseärevust plaadile salvestada on väga raske. Aga Supernoova ja Ivo Linna maailm on positiivne ja biit nagu igahommikune teleseriaal "Südameasi" ETVs. Jah, tuleb olla beat, aastatest hoolimata!
PS Muide, kas "Kuldne allveelaev G" on CD peal välja antud? 8
