Igal neljapäeval eetris Woland Fokin!
Hiljuti ilmus kirjastuselt Varrak ilma liigse meediakärata uus väljaanne Bulgakovi suurteosest “Meister ja Margarita”. Viimati räägiti sellest kultusteosest rohkem siis, kui 2005. aastal valmis Vladimir Bortko tehtud vene teleseriaal. Mullegi meeldis see filmiversioon kohe. Seda ka vaatamata tõsiasjale, et filmi lõpupoole ilmub kass Peemot välja ebaõnnestunud näitlejavalikuga inimkujul. Aleksandr Baširov oli liiga prole ja prostoi väljanägemisega nii peene tegelinski jaoks. Igal juhul veetsime koos teoloogist sõbraga pikki suvepäevi ekraniseeringut nautides ja napsitades. Reegel oli, et kui kass tõstab klaasi, siis peab jooma, muul ajal lihtsalt võis juua. Ješua elu käsitlevad seriaaliosad kerisime tavaliselt ruttu edasi, need meile kui teoloogidele huvi ei pakkunud.
Kui teha aga venelikult lühidalt (korotše) ja kasutada kantseliiti, siis võib öelda, et see raamat on pakkunud ikka huvi nii laiadele massidele kui ka kirjandusteadlastele. Olen ise olnud antikvariaadis, kui sinna tormab sisse “inimene tänavalt” ja nõuab seda suurteost. Pole midagi ka imestada, et teos on siiani püsinud kooli kohustusliku kirjanduse hulgas. “Meister ja Margarita” on piisavalt hämar ja mitmeplaaniline romaan, et õpetajad ja haridusametnikud ära lollitada. Meister ja Margarita on seal tegelikult täiesti kõrvalised tegelased. Iga teoloog saab kohe aru, et keskne on ikka saatan oma kaaskonnaga, kes saabub Moskvasse ja mõjub nagu stiilne Obersturmbannführer keset nõukogulikku häda ja viletsust.
Saatana ehk Wolandi rolli valitud Oleg Basilašvili sobib nagu rusikas silmaauku, olles piisavalt peen ja läbinägelikult tark Moskva barakirahva lollitamiseks. Kuulus koht teoses ja filmis ongi see, kus Woland annab oma legendaarse maagiaetenduse. Tema abiliste juhtimisel kutsutakse naisi üles vahetama seljasolevaid nõukogulikke räbalaid Pariisi kõrgmoe vastu. Naised on algul küll tagasihoidlikud, aga pärast esimest julget tundmatuseni ekstravagantseks muudetud daami jooksevad kõik kuradi avatud moemajale tormi.
Ja siit jõuamegi me, head sõbrad, ainsa eesti venelasest kultuuritegelase juurde, keda tunnevad ja jumaldavad kõik eesti naised – see on Ženja Fokin, igal neljapäeval kell 20 TV 3 eetris oleva muutumissaate (sic!) “Stiilipäevik” peakangelane! Ma ei usu, et keskmine eesti naine teaks mõnda noort eestivene luuletajat või proosakirjanikku, küll teavad aga kõik päris kindlasti seda “laussupernunnut” (Fokini enda väljend) tänapäeva Wolandit, Woland Fokinit! Ja õigusega, sest ta teeb naistega imet. TV3 kodulehel reklaamitakse: “Stiilipäeviku” hooaja viimane saade on kõike muud kui tavaline! Kuna osaleda soovijaid on erakordselt palju, otsustasid saate tegijad anda viimases saates korraga mitmele inimesele võimaluse muutuda. Igapäevases riietuses valime tihti samu lõikeid, värve ja üht stiili riideid oma kappi. Kes oleks parim, kes saaks selle muutmiseks nõu anda? Loomulikult Ženja Fokin.
Jah, kes siis veel kui mitte Fokin on tänapäeva musta maagia professor Woland? – peen, justkui välismaalt tulnud ekspert, kes oma läbinägeliku pilguga tunneb lausa saatanlikult hästi lihtsate, ennast muuta tahtvate naiste hingeelu. Olgem ausad, suisa kuratlik on Fokini vaist leida suure kaubamaja lõpututelt riiulitelt igaühele just temale kõige paremini sobivaid ja kõige võluvamalt liibuvaid retuuse, naisi orgasmbanaalsuse piirile balansseerima panevaid lehvikestega kingakesi, minestamiseni ilusaid kõrvaehteid, kudrutavaid kulinaid, kuldseid käekotikesi ja paljut muud säärast. Ma arvan küll, et Ženja teab naistest ja naiste asjadest rohkem kui naised ise.
Ja see on midagi väga wolandlikku, nimelt teada inimestest rohkem kui inimesed ise. Pealegi ei kao Woland Fokini pakutud riided tänavale väljudes naistel seljast, nagu juhtus Bulgakovi teoses, kus saatanalt kleidid ja muu stafi saanud naised avastasid end lõpuks aluspesu väel teatrimaja eest. Lisaks riietele, kingadele ja aksessuaaridele saavad kõik Fokini maagilise “Stiilipäeviku” muutujad hoopis kingituseks kaasa igasugu kinkekaarte, restoranitalonge ja kurat teab mida – ning needki ei muutu saatanlikult puulehtedeks. Woland Fokin on ühes saates tegelnud isegi kirjandusega, kui tuunis kirjandusprofessor Rein Veidemanni ajakirjanikust tütart Anna-Maria Veidemanni. Tema soengut võrdles muide haruldaselt teravmeelne (ilma irooniata!) Woland Fokin Tallinna laulukaarega.
Võibki öelda, et lisaks naistele tunneb Woland Fokin eesti kultuuri paremini kui paljud eestlased, ja mis peaasi, oskab sellega ka manipuleerida ja oma maagilisi oskusi hästi müüa. On ajastu märk, et Woland Fokini abilisteks on meigikunstnik ja juuksur. Kummaline olekski, kui ta liiguks ringi kassi või mõne vanamoodsa kõõrdsilmse jõulise vanamehega. Kuigi… On olnud saateid, kus Woland Fokin on kandnud ise midagi kaunis frakisarnast, mis võiks olla kaugeks vihjeks, et ehk saab tulevikus toimuma veel ka mingi suurejooneline Saatana ball, kuhu kutsutakse kõik omad.
