Sedasi õppisin inglise keelt.

Lõpuks kuueosaline “Larry” oli üks tervest rodust Sierra On-Line’i ülipopulaarsetest ja nutikatest seiklustest (“Space Quest”, “King’s Quest”, “Police Quest”). Praegune ulmekirjanduse tõlkija Juhan Habicht mäletab, kuidas uued “Questid” 80ndail TPI arvutuskeskuses teadureid segasid. Ning ta ise kirjutas jutustuse “Selles mängus ei hüpata” — Larry-nimeline tegelane seiklemas Nõukogude Eestis.

“Ho-ho-hoo! Jaa! See võiks olla päris naljakas! Muide, üks Seattle’i Larry on kaheksajalg! Krabas akvaariumis kogu aeg tüdrukuid!” Lustakas Al Lowe (65) on kuuldel.

Härra Lowe! Mida teile Larry levikust Nõukogude Liidus räägitud on?

Oi! Pikka aega ei teadnud me tõesti midagi!

Alles 90ndatel rääkis üks kunagine Nõukogude arvutikonsultant, et igal kõvakettal, mida ta nägi, oli “Larry” kataloog. (Lowe naerab palju, ja alati ühtmoodi: sooja, kogu universumiga rahul oleva podinaga.)

Küllap vist. Mina võtsin selle võõrast arvutist oma esimese disketi peale.

Jaa. Niipalju kui ma aru saan, kuulub “Larry” üldse kõige rohkem piraaditud intellektuaalse omandi hulka.

Mängujuhendeid — olid meil sellised — müüsime vahepeal rohkem, kui jõudsime mänge teha.

Kas see häirib teid? Ilmselt tohutu saamata jäänud tulu? Ainuüksi esimest “Larryt” müüsite lõpuks üle miljoni.

Noh, aastate jooksul taipasin, et kes ühe mängudest varastas, see järgmise osa väga sageli juba ostis. Seega täiesti tahtmatult olime jaosvaramudeli pioneerid, koos tasuta demoversioonidega!

Muide, ma ei saa aru, kuidas teie seda mängu mängisite! Seal oli nii palju viiteid kaasaegsele Ameerikale.

Arvutitundjad koostasid sõnastikke, murdsid asju lahti…

Nojaa, me olime paljudele hea motivaator!

Senini mäletan mängu sisse juhatanud täisealisuse-küsimustikust, et näiteks O. J. Simpson on “keegi, kellega ei maksa jamada”. Te vist ka teadlikult tögasite Ameerika argielu ja kultuuri?

Loomulikult!

Larry abiellus kabelis, millel vilkus kiri “over 1 billion served” (teenindanud enam kui miljardit). Kusagil oli tutvumismäng “Täkud” — “piinlikkustelevisiooni viimane sõna”. Jne.

Noh, mind on tegelikult alati huvitanud lihtsalt naljad.

Aga — ilmselge valik huumori allikana oli ikkagi seks! Sest seda ei olnud kunagi varem kasutatud! Esimeses osas muutsime Larry jalgevahe-asjanduse radioaktiivseks ja läbipaistvaks, kui ta prostituudi juures kaitset ei tarvitanud… Muidugi sai see tähelepanu. Lihtsalt esimene korralikum mäng mehest, kes tahtis — noh — keppi saada.

Mingeid pahandusi teil ei tulnud? Californias vist käidi “Larry” mõjul välja seaduseelnõu arvutimängude tsenseerimiseks.

(Naerab) Jaa! Selle kirjutas üks väga konservatiivne kongresmen. Et kõlbmatu huumor, seks, uimastid, tubakas — kõik tsenseerida! Hullumeelne! Talle muidugi tehti kohe selgeks, et Ühendriikidel siiski on põhiseadus.

(Lowe naerab jälle) Naljakaid mänge ei olnud tol ajal peaaegu üldse. Ainult mõõgad-sandaalid ja galaktikate päästmine… Oldi väga puritaanlikud. Usun, et ka meie seiklused aitasid mängude maailmal täiskasvanumaks saada.

Ma vaatasin internetist, et Sierral oli enne “Larryt” Apple’i-mäng nimega “Softporn Adventure”.

Just! See oli tekstipõhine, ilma keskse tegelaseta — ja arvuti rääkis sinuga veidras esimeses isikus. Trükkisid midagi sisse ja arvuti ütles: “Ma ei saa aru, isand!” Või: “Ma olen su ori, isand!” (Lowe naerab tükk aega)

Ma ei tea, kas inimesed seda mõistavad, aga — ajal, mil Apple oli müünud 100 000 arvutit Apple II, oli Sierra müünud 25 000 koopiat “Softporni”! Kõigil, keda mina teadsin, oli vähemalt piraatversioon!

Samas oli “Larry” ikkagi lihtsalt väga naljakas mäng, mitte porno. Võib-olla ka kohmaka graafika tõttu?

Nojah, me nägime palju vaeva, et see jääks multikalikuks. Mingil hetkel tuli videopilt. Võtsime siis ka prooviks näitlejad, tegime nendega dialooge… Aga tulemus oli lihtsalt kohutav! See oli tõesti nii halb!

(Mõtlikult) Multikas ja halb graafika jätab kujutlusvõimele rohkem ruumi. See kannab paroodia paremini välja.

Olete seiklusmänge nimetanud täiuslikeks 80. aastate mängudeks.

Absoluutselt. Võtame ükskõik millise “Questi”: sa pidid suutma veatult trükkida ja olema võimeline lahendama loogikaülesandeid — täpselt need oskused, mida eeldas kogu arvuti kasutamine.

Tuli sättida faili autoexec.bat ja faili config.sys ja toimetada DOSi käsureaga… Isegi arvuti tööle saamine nõudis ajult üsna head loogikarakkude komplekti.

Noored ja loogilised 80ndate Eesti teadurid pusisid mitmekesi küsimustega nagu “kellele anda õun” — kas see ei tundu teile naljakas?

Jaa, muidugi! Aga sa pidid olema mõistatuste-lahendaja tüüpi, ja selles olid meie mängud tipus.

(Mõtlikult) 90ndatel lootsime müüa kolm korda paremini. Arvutid levisid — aga inimesed õppisid kasutama Windowsit. Meie ajuväntsutused ja trükkimisharjutused ei huvitanud neid enam.

(Lowe arvates hoiab huvi seiklusmängude vastu praegu mingil määral üleval Euroopa turg. Tõsist “80ndate tagasitulekut” ta siiski ei usu.)

*
Juhan Habicht rääkis, et ei saanud Sierra seiklustest rahu ka argielus: näed maas kruvi, ja kohe tarvis see igaks juhuks üles võtta. Või siis — Habicht: “Tänavanurk Keilas, mis on alati tühi. Mu vend läheb sealt mööda ja ükspäev näeb: kaks meest passivad. Pilt on muutunud — mõtleb vend — ja läheb nendega rääkima…”

Meeste kaudu sai Habichti vend korda teha laguneva Žiguli. Arvutimängu-loogika likvideeris ta pakilise jama.

Al Lowe podiseb delikaatselt naerda ja arvab, et mees oli mängimisega üle pingutanud.Al LoweVäljaõppinud saksofonist ja 15aastase staažiga muusikaõpetaja; juhatab praeguseni Seattle’is 17-liikmelist bigbändi.

“Maailma vanim mängudisainer”: õppis programmeerima omal käel 30. eluaastate keskel.

Programmeerinud, kirjutanud muusikat ja tekste enam kui paarikümnele mängule. Praegu konsultandiks esimese, 1987. a. “Larry” uusversiooni juures, mis peaks välja tulema tänavu suvel.

Arvutimängudest üle jäänud nalju jagab Al Lowe igapäevaselt meililistis CyberJoke 3000. Ja nende talletamiseks on tal 14 aasta vanune Wordi dokument.