Igapäevane ekstreemsport
Ma ei seedi eriti ekstreemsporti ja üldse noateral kõndimist. Tundub kuidagi ebaloomulik – teha olemine kunstlikult raskeks ja siis pärast juubeldada kui jälle kergem hakkab. Kuid rutiin nagu ka väsitab. Siin tulevad mängu väiksemad kõrvalpõiked igapäevatrajektooridest, mis aitavad lõhestada rutiini. Selline igapäeva-ekstreemsport.
Üks minu viimase aja lemmikuid on silmad-kinni-kõndimine. Seda on eriti mõnus muidugi teha maal, tolmustel külavaheteedel või suurtel lagendikel. Kuid edasijõudnutele peaks Tallinna tänavad olema päris paras koht, kus kõndida silmad kinni. Üksi ja mitmekesi. Kordamööda ja aja peale. Kuni ninast veri väljas või salamisi silma vahelt piiludes. Hommikul tööle jalutades või öösel klubist koju kakerdades. Universaalsem kui kepikõnd!
Tegelikult on veel lugematul hulgal võimalusi, kuidas teha rutiini-murdmis trenni. Hakata aeg-ajalt vasakukäeliseks (eriti sobilik neile, kes töötavad arvutihiirega), panna kõrva tropid ja veeta päev täielikus vaikuses, vahetada voodis pooli, liikuda lifti asemel trepist, lugeda meesteajakirjade asemel naistekaid, vaadata AK asemel Teletupse, juua viina asemel rummi.
