Igatsus armastuse ja mõistmise järele

Mika Myllyaho “Paanika”
Lavastaja Taago Tubin. Osades Ain Mäeots, Raivo E. Tamm, Riho Kütsar. Esietendus Vanemuises, Sadamateatris 6. märtsil./p>

Jevgeni Griškovets “Planeet”
Lavastaja Lembit Peterson. Osades Helvin Kaljula ja Laura Peterson. Esietendus Theatrumis 17. märtsil.

Pehmetele väärtustele orienteeritud maailmas hakkab mehiste meeste selgepiiriline siht silme ees hägustuma. Kõik on ju olnud hästi, nad on andnud endast sada protsenti, ja siis ühtäkki – enam sellest ei piisa! Naine soovitab asjade üle järele mõelda. Mis asjade?! Nõutus on ehe.

Midagi niisugust kogeb pisut pikaldane Leo (Raivo E. Tamm), kes sellise uudise peale paanikasse satub, end täis joob ja eneseotsinguisse sukeldunud sõbra Maxi (Riho Kütsar) korterisse prantsatab ja abi palub. Maxi vend Joni (Ain Mäeots) on aga hüperaktiivne enesepiitsutaja, kes elab mitut elu korraga ja leiab, et just see on parim paanikatõrje.

Mika Myllyaho näitemängus on üks sõpradest haigem kui teine, kuid kolmekesi koos on neil siiski lootust. Lahendused sünnivad omavahelisest kommunikatsioonist, mis pole sugugi veatu, kuid viib haavade ja armidega kaetud võitlejad elumängus järgmisele levelile. Peamiselt naistest koosnev auditoorium kiljub, kui Mäeotsa tegelaskuju endal vabanemise märgiks kõik need ahistavad hilbud seljast heidab ja üle keeb.

Jevgeni Griškovetsi Mees (Helvin Kaljula) näitemängus “Planeet” on aga tõeliselt üksik hunt, kes nukralt kuu poole – milleks on ükskõik milline linna valgustatud aken – ulub ja oma kurba saatust vaatajaga jagab. Tema ei looda ammu enam kellegi teise kui iseenda peale. Temagi igatseb, aga samas ka kardab armastust – sest armastades ei ole sa enam sina ise. Niisamuti ta igatseb kontakti Naisega, aga samavõrra ka pelgab seda, sest – elu on õpetanud – armastus ei püsi. Ja pärastine üksindus on veel hullem kui enne.

Erinevalt “Paanikast” antakse “Planeedis” ka Naisele (Laura Peterson) mõned monoloogid – Naine on veider olevus, otsib unenägudele tähendusi, mängib meestega mänge. Aga igatsus on üldinimlik, see neid ühendab, mis siis, et nad tiirlevad eri orbiitidel ja kunagi kokku ei saa

Mehe pihtimused ajavad muigama, ega temagi Naisest “normaalsem” pole, kui tunnistab, et kõik need poplaulud, mis raadios kõlavad, ja luuletused, mida lapsena õppis, ja filmid, mida elu jooksul näinud, räägivad ju temast.

Kaljula mängus on hingestatust, Theatrumi väike saal ei vaja liialdamist. Sadamateatris on kolm näitlejat pisut nagu lennuvõimetud linnud, kes sellevõrra rohkem peavad hüppama ja jooksma, et energia viimasesse ritta ka paista oleks. Sellest ka robustsemad rollijoonised, isegi kohati liialt karikatuursed. Raivo E. Tamm suudab ainsana mängida huvitavaks metamorfoosi totaalsest tumekujust asja iva ära tabanud enesest lugupidava indiviidini.