Kristjan Suitsu lavastajadebüüt kannatab tema kunstnikutöös seni avaldunud andelaadi all. Jean Cocteau mononäidendi „Inimese hääl“ mugandatud versioon mõjub Tallinna Linnateatri lava­augus steriilse ja tehnilisena. Nagu vaadanuks leinakäitumist kujutavat eksponaati samal tänaval asuvas Tervishoiumuuseumis.

Seda tunnet süvendab lisaks lavaauku ehitatud klaasvitriinile tõik, et kui originaaltekstis tapab armuvalus naine end lõpus, siis Suits laseb kangelannal kõik leina faasid läbida ja hülgamisvalust väärikalt väljuda. Tegemist on ilmselgelt rahvavalgustusliku naissoo jõustamise näitusega. Kui ainult see otsa traageldatud lõpp – naine vaatab nostalgiliselt fotosid lähisuhtest, mida leinab, ja süütab need põlema, et siis kõneka väärikusega vitriinkapist publiku ette väljuda – nii abitult lavastatud poleks.


Avalehele
1 Kommentaari
Loe veel: