Igavene igatsus kadunud kuldajastu järele
“Südaöö Pariisis”
Režissöör Woody Allen. Osades Owen Wilson, Rachel McAdams, Kurt Fuller, Mimi Kennedy, Carla Bruni jpt. Linastub kinos Artis.
Owen Wilson kehastab suurepäraselt Woody Alleni järjekorras juba 41. filmis režissööri alter ego, Hollywoodi stsenaristi Gil Penderit, paljusõnalist – kulmud tihtilugu imestusest juustepiiril, suu pärani lahti – idealisti, kes üritab Pariisis, pulmade eel, oma esimese romaaniga ühele poole saada.
Vaataja osaks jääb aga imestada, mis pagana nipiga niisugune tuhvlialune mees üldse nõnda tublit karjääri on teinud. Sest pruut Inez (Rachel McAdams) on just selline naine, kelle kõrval kaotab ka selgroogseim mees lõpuks elementaarsegi iseseisva mõtlemise. (“Kuula ometi, saad ka targemaks!” käratab Inez peiule, kui too eneseteadlike sõprade seltskonnas luba küsimata suu lahti teeb.) Tulevane abikaasa on nii üheplaaniliselt “asjalik”, et nende klappimise saladus jääb lõpuni arusaamatuks.
Ebamugavustest (õhtusöögid tulevase ämma ja äiaga, kes Gilist põrmugi lugu ei pea, tulevase elamise tarvis butiikidest mööbli valimine jms) leidub aga tuhkatriinulik väljapääs – kui kell lööb südaööd, sõidab treppi mobiilne tõld ning joviaalne seltskond kaob koos Giliga Pariisi öhe. Kõik muutub ühtäkki võimalikuks. Iidolid ärkavad ellu, ainuüksi selleks, et üks mees, kes endas kahtleb, saaks kindlust ja julgust oma kirjanikukutsumusele truuks jääda. Nagu manitseb äärmiselt sarmikas Hemingway (Corey Stoll) – kirjanik ei tohi surma karta! Aga surmahirmust vabanemine on väga lihtne – tuleb vaid armatseda suurepärase naisterahvaga, kes paneb sind kõike muud unustama!
Säravate karakteritega loost kumab läbi intelligentse ameeriklase täitmatu igatsus euroopalise kultuuri järele. Vaimuinimene ahmib endasse Pariisi kultuurikihti, kus tänaseni näha jälgi kadunud kuldaegadest. Gil Pender tahaks elada 20ndates, kohtuda Hemingway, Fitzgeraldi, T. S. Elioti, Gertrude Steini, Picasso, Dalí (Adrien Brody, pildil), Cole Porteri ja paljude teistega. Aga 20ndate inimesed omakorda igatsevad belle epoque’i, nood jälle renessanssi... Alleni filosoofia – et kuldajaihalus piinab meid igal ajastul, see on vältimatu, aga nostalgia kui põgenemine ei ole lahenduseks, tuleb luua siin ja praegu oma isiklik kuldaeg – on soe. Inimloomus ei ole muutunud mitte üks põrm, armastus aga võidab kõik takistused. Muusadest on saanud gruupid, kleitide asemel eelistavad naised pükse.
