Igavesed ringid

Igavene Juut ja Arno Tali haigusuned? Ka nii võib “Kevadet” mängida, leiab Rait Avestik.

Igasuguse kõigil-pealuu-sees-oleva klassikalise tüki lavastamisel kerkivad ikka ja jälle esile ühed ja samad küsimused – mida-miks-kuidas-kes? Lutsu “Kevade” puhul huvitab meid laias laastus kõige rohkem see, missugusele tegelasele/repliigile/stseenile on uues lavastuses põhirõhk asetatud ning kes ja kuidas esitab Tootsi, Teelet, Arnot, Kiirt või Liblet jne. Kas lavastus tervikuna kõnetab tänapäeva või pakutakse olmerealistlikke meenutusi möödanikust? Konservatiivsemad vaatajad tahavad näha seda, “nagu oli” Arvo Kruusemendi filmis, julgem publik loodab mingite kaanonite lõhkumist. Vähemalt välises vormis.
Toomas Lõhmuste ei ole läinud kergemat teed ja “Kevade” tuttav süžee esitatakse läbi Arno vaatevinkli. Uut ei ole selles aga midagi. Üsna selgeid paralleele saab tõmmata juba 1969. aasta Voldemar Panso lavastusega Noorsooteatris. Nii nagu tolleaegne “Kevade”, on ka praegune lavastatud nn filmilikus võtmes – näidatakse üksikuid pildikesi (fragmente “Kevadest”), mis on seotud läbiva sümboli või tegelasega. Pansol olid need sinilill ja põlev lamp, Lõhmustel aga – (uuenduslik) Igavene Juut. (Legendi järgi on see Jeruusalemma kingsepp Ahasveerus, kes on sunitud maailma lõpuni rändama, kuna ta ei lubanud Jeesusel Kolgata teel oma maja ees puhata.) Ja eks Arno selle Juudiga assotsieerubki, kuigi ilma kavaleheta oleks selle peale tulnud mõnevõrra hiljem või üldse mitte.

Samas on Lõhmuste lavastuses varasemate “Kevade” lavaversioonidega võrreldes tõenäoliselt märksa rohkem metafüüsilist aspekti. (Mati Undi intertekst “Täna õhta viskame lutsu” on muidugi “omaette ooper”.) Lisaks vahel vilksatavale Juudile (Enn Kose) on lavastaja visualiseerinud ka Arno haigus-unenähtused, mis suuresti tänu koreograafile, kunstnikule ja muusikalisele kujundajale üldsegi mitte piinlikud ei olnud. Ja kui lavastust võibki mõninga mööndusega õnnestunuks pidada, siis seda paljuski tänu kunstnikule, kes on loonud lakoonilise, kuid tugeva tausta ja põhja, mis vastab täiesti sellele, mida sellises lavaruumis tehti. (Tugev liikumisseade ja muusikaline kujundus oli ka Pansol, atmosfäär oli tal aga arvatavasti parem.)
Lõhmuste “Kevadet” võiks vaadata ka ühest teisest küljest, mis on muidugi suur spekulatsioon. Võib-olla tahtis Lõhmuste meile suures plaanis näidata hoopis Ahasveeruse lugu ja Lutsu “Kevade” on kui abivahend, peremeesloom, vorm, emalaev?! Ehk siis – ühe ringi (“Kevade”) sees on teine ring (Igavene Juut), mis aga on esimesest ringist märksa suurem. Kaks kärbest ühe hoobiga? Luts oli üks suur ringimeister, kuna läbiv tema teostes on aastaring ja eluring. Ja eks ole ju Lutsu “Kevade” ise pidevalt ringil, nagu Igavene Juut.
Ugala “Kevades” tõusis esile rohkem kontseptuaalsus kui näitlejatööd. Tuleb ju ka loo fragmenteeritus rohkem kasuks tervikule kui üksikutele tegelastele, kuna lavastuse pidev joon tekib just vaataja peas, mitte aga (seekord) lavastust läbivates rollides. Osad olid lahendatud harjumuspäraselt. Põhiseltskonnast sooritasid Erni Kask (Arno), Hilje Murel (Teele), Tanel Ingi (Toots), Andres Tabun (Lible), Tarvo Vridolin (Tõnisson) ja Peeter Jürgens (Köster) oma töö viisakalt, ilma suurema kärata. Muidu võimeka Gert Raudsepa õpetaja Laur jäi aga kuidagi põgusaks. Ka pisirolle saab mängida – seda tõestasid Martin Algus (Visak) ja Kalvi Kants (Vipper). Aarne Soro Kiir oli väga Kiir – tuntud, kuid meisterlikult esitatud.

Pansol olid lavastuse sihtgrupiks täiskasvanud, kellel oli midagi oma lapsepõlvest meenutada. Lõhmustel on sama. “Kevadega” on vist nii, et lavasta, kuidas tahad, täiskasvanud trügivad ikka saali. Aga Ugala lavastuse kahetasandiline olek laseb seda edukalt vaadata ka noorpublikul, kuna kõigele vaatamata on seal ikkagi olemas need tuntud ja tuntavad pildikesed. Ja kui mind sunnitaks seda lavastust tituleerima lasteteatriks (tegelikult on lasteteater midagi muud, kui meie siin oleme harjunud nägema), siis on see praeguse seisuga tasemel suurelava lastetükk.
Jääb üle ainult oodata, millal hakatakse “Kevadet” lavastama Kiire, kirikumõisa noorhärrade, Teele, Lesta või maani täis Lible vaatevinklist.

Oskar Luts. “Kevade”.
Lavastaja Toomas Lõhmuste, kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, koreograaf Jüri Nael.
Mängivad Erni Kask, Tanel Ingi, Aarne Soro, Gert Raudsep, Peeter Jürgens, Andres Tabun, Enn Kose, Tarvo Vridolin, Hilje Murel jpt.
Esietendus 16. veebruaril Viljandi Draamateatris Ugala.