Igavikulisest näitusest aimub veidi trotsi. Eesti abstraktsionistide-modernistide igavikuline esteetika oli nõukogude ajal vastandatud pealesurutud päevapoliitikale. Nüüd tunnevad need kunstnikud ilmselt taas vajadust vastanduda kesktee-kunstile, mille määravad ära rahvusvahelised biennaalid ja mis on sageli päevapoliitiline.

Kui 1990ndate alguses tehti eesti kunstis tohutu pingutus, et mõtestada positiivselt ümber “päevapoliitilisus” ja “reaalajas elamine” kunstiloomingu tasandil, siis nüüdsel näitusel “Corpus III” oleme ikka enam-vähem tagasi seal, kust alustasime. Ja see on rahustav. Keset ümbritsevaid muutumisi ja tõmblusi kohtume millegagi, mis tundub püsiv.

Igaviku tunnetus on kultuuriti ja periooditi erinev. Kui elada veidi aega Roomas ning leida üles Vatikani ja Forum Romanumi lainepikkus, omandab ajatunnetus sedavõrd sügava mõõtme, et kogu kaasaegne kunst tundub isegi paadunud kaasaja sõbrale tühine ja mööduv. (Sama tunnetus valdab kunstikriitikut vahel ka Veneetsia biennaalil, kui jalutada mööda Veneetsia linna.) Roomas muutub igavikuliseks koguni kaasaegne kunst ise – kui pidada silmas Joseph Kosuthi tekstuaalseid mosaiike muuseumipõrandal ja Garry Hilli video-installatsioone Colosseumis, mis mõlemad loodi 2005. aastal. Ümbritsev kultuurikontekst on nii vägev, et sellest ei saa üle ega mööda.

Eesti kontekst nüüd ja praegu seisneb pidevas iga-hinna-eest muutumises. See on kohati omandamas ebatervet formalistlikku mõõdet – muutused viiakse läbi muutuste endi pärast. Eesti rahvuslik arusaam edumeelsest identiteedist samastub jätkuvalt modernistliku uuendusvalmidusega, seda juba alates Vabadussõjast, kui meie oma poliitiline võit saabus meile rahvusvahelise modernistliku kunsti võiduperioodil.

Ja nüüd, aastal 2006, on abstraktsionistide-modernistide põlvkond õpetamas meile püsiväärtusi ja igavikulisust!

Näituse “Corpus III” veetlevaim maal on minu silmis Sirje Runge “Lahingulipp” (õli, lõuend, 2006). Kahjuks ei allu see pildistamisele ega reprodutseerimisele. Siksaki kujuline alusmaal (mis vaevalt läbi kumab) on kaetud kuldsete-pronksjate pintslilöökidega, mis säravad või tuhmuvad vastavalt valguse langemise nurgale. Tegemist on mõttelise järjega Runge hiigelsuurele hõbemaalile “Armastusest”, mida ta eksponeeris aastaid tagasi jõulude ajal saaliüksinduses. Nendes maalides omandab valgus võtmetähtsuse – ja usun, et kunstnik suunab tähelepanu valgusele vaimses ja religioosses mõttes, mitte füüsikalises-materiaalses mõttes.

Mare Vint eksponeerib kuut lõuendit, millele on värvipliiatsite ja akrüüliga loodud õhkõrn värelus. Need on lõunamaa linnad (pildiallkirja järgi otsustades), mis jäävad siiski abstraktseks. Nii vaatad pigem koloreeritud pindadest läbikumavat lõuendi faktuuri. Saavutatud on meeleolu, lämbe kliimaga maade eriline impressionistlik valgus. Kujutatud on kas majade fassaade või abstraktseid vorme, võib-olla mõlemaid.

Andres Tolts teeb kolmes maalis (“Tabel”, akrüül, 2006) viiteid oma kunagistele töödele, kus vastanduvad igavesed ja ajalised märgid nagu loodus-tehnika-tapeet-kontoripaberid-nooled. Tolts on semiootiline kunstnik, ses mõttes väga eestilik. Sama võiks öelda Leonhard Lapini kohta, kes juba pikemat aega esineb oma triipkoodidega (seekord “Kood XXXII”, akrüül, siiditrükk, 2006). Niisiis triipkood kui hinnamärge, kui rahvuslik seelikumuster, kui Lapini kunst. Ja näituse seltskonnast noorim, Urmo Raus, on välja pannud kaks “Irise” nimelist abstraktset maali, milles puudub igasugune vihje sisule. Kas maalidel on suurendatud rakk või orgaanilise protsessi kujutus või elektrilöök, pole ilmselt oluline, tähtsaks muutub assotsiatsioonide teke, mis võib alguse saada ühest kujundist, kui selle ees veidi kauem seista.

Maalinäitus “Corpus III”

Tallinnas Hobusepea galeriis, kuni 3. juulini.