Pekingi kesklinnas asuvad Tsinghua ülikool ja CAFA (Central Academy of Fine Arts) töötavad ülimoodsates ja ruumikates õppehoonetes ning on varustatud kaasaegse tippvarustusega nii arhitektuuri, uue meedia, tootedisaini kui ka traditsiooniliste kunstierialade õpetamiseks. Ülikoolide väljaehitamisel on eeskujuks võetud Ameerika ja Euroopa tipp­ülikoolide kogemused, ning tulemused on eeskujulikud. Ka provintsis kerkivad kunsti- ja disainiülikoolid ning näiteks maalilise looduse keskel toretsev Shandongi kunstiülikooli campus annab oma mõõtmete, varustuse, töökeskkonna ja mitmekorruselise näitusemajaga silmad ette paljudele Euroopa kuulsatele ülikoolidele.

Hiina on mõistnud, et rahvusvahelisel turul konkureerimiseks on loometööl ja kunstidel väga oluline roll. Olümpiamängud on andnud võimsa hoo Pekingi pilvelõhkujate ning üldse kaasaegse Hiina näo kujundamisele. Tsinghua ja CAFA ülikoolid on selles valdkonnas võtmepositsioonil.

Maailma tippfirmad on Hiinasse toonud kvaliteetse tööstuse ning hiinlased on saanud väljaõppe, mille baasil luuakse omamaist kõrgtehnoloogilist tööstust. Nüüd vajatakse tohutul hulgal välismaal õppinud disainereid ja arhitekte, kelle abiga tuua maailma tippkompetents oma kultuuri- ja majandusruumi.

Pekingi olümpiamängude medalite peadisainer Xiao Yong on õppinud Hiinas, Saksamaal ja Taanis ning kaitsnud magistrikraadi Helsingi kunsti- ja disainiülikoolis. Üle 40 kujundushinnaga pärjatud disainer töötab tootedisaini ja graafilise disaini professorina CAFAs ning on üks juhtivaid Hiina identiteedidisaini projektide juhte olümpia kunstikeskuses (Olympic Art and Research Centre in Beijing, Beijing 2008 Olympic Cultural Festival).

Pekingi olümpiamängude arhitektuurivõistlustel ja graafilise disani konkurssidel võitsid CAFA ja Tsinghua ülikoolid enamuse Pekingi linnaruumi, olümpiaehitisi ja olümpiameeneid kujundavaid ideekonkursse ning Xiao Yong on kaasautorina teostanud lisaks medalitele mitmeid olulisi objekte.

Juuli alguses külastasin teda CAFAs ning uurisin, kuidas viie aasta tagused plaanid teoks on saanud. Ehtekunstnikuna huvitas mind eelkõige olümpiamedali kujundamise protsess koos üliõpilastega ning hiina filosoofia, sümbolite ja nefriidi ühendamine kaasaegse disaini ja kõrgtehnoloogiaga.

Milline oli medalite algne idee?

Mõtlesin teha midagi erilist. Tahtsin kasutada uut materjali, mida varem olümpial pruugitud pole ning sain aru, et nefriit on väga tähtis ikoon meie kultuuris. Nefriit ühendab meid 4000aastase minevikuga. Seda anti autasuks ja kingituseks inimestele, näiteks õpetlastele, kes olid saavutanud midagi olulist. Nefriidist graveeringute ühendamine kullaga on väga huvitav tehnika. Meie kultuuris on nefriidil sümboolne tähendus, see märgib häid kombeid ja suhtumist. Nefriit on tugev, läbipaistev ning väga tagasihoidlik materjal. Ta on kõva ja tihe, seda on väga hea kombineerida kulla, hõbeda ja pronksiga.

Kombineerisime erinevaid metalle sobivaima nefriidiga. Kuldmedalil kasutasime valget, hõbemedalil rohelist ja pronksil halli nefriiti. Me tahtsime teha medaleid mitte anonüümsetena, vaid isikliku kingina, mis on vana komme. Tahtsime arvestada nefriidi erinevaid värve ning seda, et nefriit on pigem isik. Me ei soovinud kategoriseerida medaleid auhinnaliste kohtadena, vaid luua neist erinevaid isiksusi.

Mida sinu töörühma kaasatud üliõpilased tööprotsessist arvasid?

Minu nõudmine tudengitele oli, et peame välja pakkuma midagi uut. Töötasime välja kontseptsiooni ning ootamatult läbis see edukalt kõik žüriid kuni viimase otsustuskoguni. Turvanõuded oli suur probleem, sest väga raske on tagada purunemiskindlust õhukesele, vaid kahe millimeetri paksusele nefriidile, mis pidi kukkuma kahe meetri kõrguselt marmorpõrandale. See oli väga ränk katse ja me küsisime teadlastelt, tehnikutelt, inseneridelt ja nefriidiekspertidelt, kuidas oleks see võimalik. Nad ütlesid, et see on võimatu, kuid siis tegi üks mu kolleeg uurimistöö ning meil õnnestus luua kõrgtehnoloogiline materjal, mis on väga õhuke. See tehnoloogia aitas nefriidil terveks jääda ka siis, kui ta kukub kolme meetri kõrguselt marmorpõrandale.

Hiina sümbolid ja filosoofia on väga rikkad narratiivide poolest. Miks sinu lahendus on väga lihtne ja minimalistlik?

Jah, meie kultuuris  kasutatakse rikkalikku käsitööd, rohkelt mustreid ja figuure, me vist mõtleme ka väga keeruliselt. Minu idee oli, et medal ei ole vanade käsitööde kordamine, vaid kingitus sportlasele, kes on püüelnud kulla poole palju aastaid. Me tahame anda midagi lihtsat, kerget ja tugevat, mis kannaks kaasaegseid väärtusi. Luua vaid puhastatud sümbol, et katsudes oleks tunda vaid nefriidi kumer pind. Ka medali küljes olevat krooni ei ole näha, selle varjasime siidlindiga. Kuid kui eemaldad lindi, näeb küllaltki keerulisi figuure medali tipus ning inimesed tunnevad selles ära kaasaegse disaini, mis meenutab neile Hiinat. See kroon on seotud meie traditsioonidega, kuid see on kaasaegne skulptuur.

Mind huvitab, kuidas sa sidusid iidse filosoofia disainiga.

Olin seotud väga paljude olümpiamängude projektidega.  Teostasin graafilisi disaini projekte ja osalesin värviskeemide välja töötamisel, samuti piktogrammide loomisel. Medalid ja samuti mõned margid, mida ma disainisin, olid konkursil väga edukad.

Hiina traditsiooniliste värvide alusel oleme väljatöötanud värvikaardi, mille värvisümboolika on seotud hiina traditsioonilise visuaalse kultuuriga.

Need värvid on väga tüüpilised meie minevikule. Muster, mille nimi on Õnnepilv, on väga tuntud õnnetoov kujund. Mõned piktogrammid tuletasin ma hiina kalligraafiast ja arhailistest tegelastest.

Näitasid üht rikkalikult graveeritud nefriidist peeglit, mille võtsid medali krooni kujundamisel aluseks.

Peegel esindab reflektsiooni ja on ka väga elegantne vorm meie minevikust. See on pärit Tangi dünastiast, mis oli meie ajaloos väga rikas periood, kust üle võtta olulisi sümboolseid elemente. See oli üks mu medali-ettepanekuid, kuid nefriit võitis.

Mida sinu üliõpilased ja sa ise kunstnikuna sellest protsessist õppisid?

Tudengitelt sain palju positiivset tagasisidet. Nüüd olen rohkem huvitatud minevikupärandist. Sellepärast harrastan ka kalligraafiat ja hiina maali ning vanade esemete kogumist. Professionaalsete disaineritena me peame õppima oma juurtest. Peame õppima edastama neid moodsasse kaasaegsesse keelde, mis on äratuntav ja mõistetav ka teistele kultuuridele.