Anton Tshehhovi viie "põhinäidendi" tekstimassiiv mahutub vähem kui kolmesajale leheküljele. Mis pole ligikaudseltki võrreldav mahuga, milles on toodetud Tshehhovi dramaturgia erinevaid analüüse ja tõlgendusi. Rääkimata faktist, et mistahes kontinendil ei leidu naljalt lavastajat, kes ei unistaks lavale tuua oma "Kajakat" ja oma "Kirsiaeda". Viimane veerandsajand, eriti aga viimane kümnend on ka Eestis möödunud tingimustes, kus isegi paar-kolm Tsehhovi-lavastust korraga mängukavas, neli-viis "äsjaolnutena" aga aktiivses teatrimälus. Hetkel mahuvad esimesse rubriiki Kaarin Raidi/Ugala "Onu Vanja" ja Vene teatri "Kohtumised juunis", teise Raidi "Kajakas", Undi ja Raidi "Kirsiaiad" ning Nüganeni "Pianoola". See on protsess, mille alguspunkt on tihedalt seotud Adolf Shapiro nimega.

Pole muidugi teab mis originaalsus oletada, et üks kestva Tshehhovi-huvi põhjusi on tema oskus esitada oma tegelaskujud punktiirsetena, "peidusolevatena", vaid aimamisi motiveerituina. Võrdselt lavastajatega on Tshehhov käivitanud ka kirjanike fantaasiat, kes üritanud vene klassiku "lüngad" omatahtsi täita, tema tegelasi ja sündmusi uuel viisil modifitseerida. Üks intrigeerivamaid "järellugusid" "Kajakale" on näiteks meilgi pseudoajalooliste krimide autorina tuntud Boriss Akunini näidend, mis "tõestab", et Konstantin Treplevi surm polnudki enesetapp, vaid püüdlikult planeeritud mõrv, kusjuures juba Anton Pavlovitsh on hoolitsenud selle eest, et võimalus ja motiiv  kuriteoks leidub kõigil tegelastel. Mõni aeg tagasi oli eesti vaataja ees (tõsi, suurema eduta) rootslase Enquisti vaade "Kolme õe" tegelastele tulevikuperspektiivist. 

Nüüd siis on meieni jõudnud iiri esidramaturgi Brian Frieli kaks kahe-näitleja Tshehhovi-etüüdi. Esimene pala "räägib lahti" novelli "Daam koerakesega", teine esitab kahe Tshehhovi tegelase, "Onu Vanja" Sonja ja "Kolme õe" Andrei, hüpoteetilise "kohtumise" ja järelloo. Frieli lähenemisest on aimata kohatist orienteerumist ingliskeelsele kultuuriruumile. Nii poleks ehk meile olnud vaja selgitada, et kolm õde ei sõida kunagi Moskvasse, sest "oma südamepõhjas nad teavad, et Moskva ongi ainult unistus". Aga samas leidub mõtte- ja mänguainet ka põhimõttelisele Tshehhovi-korüfeele. Kas näiteks pikk jutt vööst on vihje Natasha maitsetule rohelisele vööle? Või kes peaks olema koos Andreiga musitseeriv Ivan? Kas tõesti on elus veel sõjaväearst Ivan Romanovitsh Tshebutõkin?

Muidugi hoolitseb Friel ka nende eest, kes sel päeval, kui Tshehhovit läbi võeti, koolist puudusid, ja lubab etendust nautida ka üldse ilma Tsehhovi-slepita. Esimeses loos kohtume mehe ja naisega, kes kunagi andsid järele oma kiusatusele, ja nüüd kahetsevad seda. Teise osa omad on kõik oma kiusatused igaveseks maha surunud, ja kahetsevad ikka. Kahetsevad juba sedagi, et kahetsevad. Mis parata, peab elama... Ideaalis vist peakski lavastust vaatama justkui "kahekordsete prillidega": esimestega kui vaimukalt kokkulaotud literatuurset doominot, teistega kui psühholoogiliste poogete ja lüürilise huumoriga lühivorme klassikalisel  kohtumise-tutvumise-lahkumise teemadel.

Ei julgeks väga kindlalt vaielda, aga on jäänud mulje, et Euroopa "keskmine" Tshehhovi-kaanon on Eesti omast tunduvalt kaledam-küünilisem. Ehk ka sellepärast köitis meie lavastajate tähelepanu nimelt Friel, kes sellest kaanonist eristub nimelt oma sooja empaatiavõime ja alistumise üleolekut hindava karakteriga. Kui allavoolu ka Sonja ja Andrei elutee eales poleks kulgenud, mis peamine, nad on elus!

Küllap sõltub nii elu kui Tshehhovi-kogemusest, kas eelistada õhtu esimest või teist poolt. Endale pakkus ratsionaalset pinget teise poole kujutlusvõimet ergutav leidlikkus ja Peeter Tammearu ülikarismaatiline soolo.

Et lahkume Kondase keskusest mitte hinge laastava, vaid seda turgutava elamusega, mängib Frieli, Raidi, Maria Soometsa ja Peeter Tammearu ning Peeter Konovalovi kunstnikunatuuride kõrval muidugi kaasa ka mänguruum ja sellest dikteeritud teostuse laad, viimase aja eesti teatris suurmoeks saanud, kümnele kuni kuuekümnele vaatajale mõeldud intiimteater (näidetena mõisalavastused, Linnateatri Hobuveski projektid). Mänguvorm, kus iga realistlik detail mõjub hüperrealismina, iga teatraalne - nagu Tammearu pähe kleebitud pahmak valejuukseid  - topeltvõõritusena. On muidugi tõsi,  et põhimõtteliselt võib ka vaatajast meetri kaugusel istuv, talle otse silma vaatav näitleja vesta lugu sellest, et inimene oma väikluses on kaotanud kõik võimalused ennast teistele mõistetavaks teha, aga see siin ei ole tõesti mitte see juhtum.