Sümpaatsed ellujääjad: Brett (Silja Miks, vasakul) ja Jake (Erni Kask, paremal) on ainsad, kes ei joo ennast surnuks ega lähe hulluks. Õnnest tahab osa saada härjavõitleja Pedro (Margus Grosnõi, keskel). Alan Proosa
Eric-Emmanuel Schmitt “Kooselu väikesed kuriteod”

Lavastaja Erki Aule. Osades Tiina Mälberg ja Erik Ruus. Esietendus 13. veebruaril 2009.

Neil Simon “Meie, mehed”


Lavastaja Toomas Suuman. Osades Eduard Salmistu, Tarvo Sõmer, Volli Käro, Toomas Suuman, Heigo Teder, Ülle Lichtfeldt ja Eili Neuhaus. Esietendus 7. märtsil 2009.

Ernest Hemingway

“Ja päike tõuseb”


Lavastaja Jaanika Juhanson. Dramatiseerijad Jaanika Juhanson ja Urmas Lennuk. Osades Erni Kask, Silja Miks, Peeter Rästas, Margus Grosnõi, Velvo Väli jt. Esietendus 13. märtsil 2009.


“Kooselu väikesed kuriteod” on klassikaline abieludraama 15 aastat koos elanud paarist. See algab kriminullina ja lõpeb epistlina, sooritades ka vahepeal kaasakiskuvad süžeeuperpalle. Pealkirjast ei maksa end eksitada lasta. Kuriteod on tegelikult väga suured ja Erki Aule lavastajatöö praeguse Eesti teatripildi kõrgtase.


Kindlasti on paljuski lavastaja teene, et ka Tiina Mälbergi Lisa on otsast lõpuni meistritöö, just nagu oleks näidend tema jaoks kirjutatud. Lisa on naiselik nii raevus kui helluses; pingestatud, aga mitte pinges (nagu hea valvekoer); tulvil ehtsaid tundeid, aga seda mitte mõistuse arvelt. (“Ma ei oska armastada, ilma et mul valus oleks.”)


Erik Ruus oli Mälbergile muidu igas mõttes võrdne partner, kuid temas puudus viimase entusiasm.


Gilles tundus liiga resigneerunud, et uskuda nii võika teesklemismängu mängimise viitsimist tema poolt. Seevastu sobis Ruusile näidendi üldistusjõuline ja intellektuaalne tekst. (“Perekond on egoism altruismi sildi all.” Aga miks mitte ka: “Leivaraasukesed on leiva pisarad.”) Kui ta ütleb: “Ma ei taha teist naist. Ma ei taha teist mõrvarit”, siis on kõik öeldud, teos ja lavastus nii hästi põhjendatud, et paremini ei saa. Võib veel lisada, et näidend tõestab abielu kasulikkust vägivalla kanaliseerijana. Ka Eesti krimiteated näitavad, et tänavatel ja muudes avalikes kohtades märatsevad enamasti vallalised, abielurahvas laseb teisepoole, lapsed ja iseenda maha reeglina suletud uste taga.


Muidugi saab “Kooselule” ­ette heita finaali sirgjoonelist moraalilugemist, aga see on kõige hea kõrval väike viga. Kui üldiselt on aina sagenevad kaheinimesetükid Eesti teatris kriisi märk, siis “Kooselu...” ei esinda kriisi, vaid tippu.


Neil Simoni komöödiat “Meie, mehed” (The Odd Couple) oleks saanud mängida tunduvalt labasemalt ehk kujutada naise poolt minema aetud Felixi (­Tarvo Sõmer) ja talle uue eluaseme pakkunud Oscari (Eduard Salmistu) vahekorda palju pedelikumalt. Tore, et lavastaja sellesse lõksu ei langenud. Kuigi lõviosa etendusest olid laval ainult mehed ja meestejutt, ei hakanud põrmugi igav. Inglannadest õed jäid statistideks, kuid tõstatasid ühe väga eksistentsiaalse probleemi: kui mees sureb lahutusprotsessi ajal, kas naine on siis lahutatud või lesk?


“Meie, mehed” on praegusel ajal vajalik tükk. Esietendusel kuulsin publiku seas nii palju tervislikku, vabastavat ja helget naeru, et tundus, nagu oleks majanduskriis igaveseks möödas. Simoni enda väide kavalehelt: “Kui näidend kriitikutele meeldib, on meeldimise põhjus ilmtingimata selline, mida kirjanik pole kavatsenudki.” Nojah, majandussurutist ta kindlasti ei kavatsenud.


“Ja päike tõuseb” esietendus reedel, kolmeteistkümnendal nagu ka “Kooselu väikesed kuriteod”, aga erinevalt viimasest oligi õnnetus. Olen kindel, et kui Hemingway seda n& auml;inuks, oleks ta end tunduvalt varem ära tapnud. Ei saa võtta riiulist iga meeldivat romaani ja selle dialoogid laval kärbitult ette kanda! Hemingway oli suur eepik, mitte suur dramaturg. Teatraalsus oli talle ilmselt üdini vastumeelne. Hemingway teksti pärlid olid ka lavastuses olemas, aga kontekstist välja kistud – nagu puu küljest lehed. Pealegi saab neid raamatust mitu korda üle lugeda, saalis piisab aga naabri köhatusest, et mõte kaoks. Eestis on palju – ja väga edukalt – dramatiseeritud oma proosat ja luuletki, aga siis on tegu rahvusliku klassikaga, mille tegelased ja konfliktid on üldtuntud ammu enne lavale jõudmist. Karini ja Indreku kujude erinevatest tõlgitsustest Eesti laval võib kirjutada doktoritöö. Aga Bretti ja Jake’i tõlgitsustest rohkem kui repliiki ei saa ja pole vajagi.


Laval on natuke Hemingwayd, natuke Jaanika Juhansoni ja natuke ilmselt ka Urmas Lennukit, aga mingit bändi nad ei tee. Romaan oli tugevasti nuditud, tembitud mõttetu liikumisega, ilma midagi omapoolset lisamata. Osa teksti rääkimine mikrofoni mõjus, nagu oleks keegi suvaliselt osa Hemingway tekstist rasvasesse kirja tõstnud – koletu vägivald autori suhtes.


Ja mingit päikest kah ei tõusnud.


Lavastuse hea külg oli peategelaste valik. Esiteks on Erni Kask (Jake) ja ­Silja Miks (Brett) uued näod – vähemalt nii kandvates osades –, aga said väga hästi hakkama. Teiseks olid just nende kahe vahelised stseenid vähesed, kus lavalt pakutu meenutas ehtsaid tundeid. Kuna need stseenid jäid peamiselt tüki algusesse ja lõppu, võib lavastuse kokku võtta parafraasiga: “Algus hea, lõpp hea, kõik halb”. Jake ja Brett olid ka ainsad tegelased, kes ei käitunud tsitaadi “tee endale teene ja tõmba nina täis” järgi. Nad ei surnud suurest joomisest ära ega läinud hulluks nagu missis Braddocks ja Robert ­Cohen – asi seegi.


Ja veel üks tõsine märkus: naishärgi ei ole olemas.