Ikky? S?jun “Hullunud pilv”
Ikky? S?jun ei ole küll tuntuim Jaapani päritolu poeet, kuid ta on kindlasti üks värvikamaid tegelasi selle maa kirjandusloos – tuntud juba eluajal vastuolulisuse poolest, oli ta rahulik, ent mässumeelne, tasakaalukas, kuid siiski ettearvamatu.
“Hullunud pilv” on teatud mõttes autobiograafiline teos, kuhu on kokku koondatud Ikky? värsid nooruspõlvest kõrge vanaduseni, luulemeistri eluring pakituna 74 leheküljele, millest suure osa haaravad enda alla seletavad kommentaarid tõlkijalt ja/või poeedilt endalt.
Ikky? ei pelga põlastada ei autoriteete, ei iseennast. Olles luuletaja ka lihtsale inimesele, tabab ta iseenesest märki: on ju zen’i tähtsaim siht avada tegelikkust sellisena, nagu see on, mõjuda omamoodi šokiteraapiana. Kuigi vastuolu leiame ka siit, nimelt tundis autor pidevat muret just oma liigse kirjutamise pärast, kutsudes seda lausa haiguseks, ilmselt just seetõttu, et “õige” zen väidab, et tõelisust tekstidega edasi anda ei saa, seda peab igaüks ise tunnetama.
Kui kogumik ei sisaldaks nõnda palju nii otseseid viiteid kui vihjeid nii reaalselt eksisteerinud kui müütilistele isikutele, ei ütleks miski, et Ikky? S?jun elas pool aastatuhandet tagasi. “... häda üldise kiima pärast” peaks tundma ka tänapäeval…
Ikky? saavutas igal juhul oma kirgastuse, kuigi see polnud eesmärk omaette. Tema luulekogu läbides saab enamik lugejaid kindlasti targemaks – ja neil, kellele poeesia üldjuhul ei istu, on lihtsalt põnev saada osa selle mehe elust või zen-koolkondade ajaloost. Lisaks lugudele leiab ka paraja portsu satiirilist luulet, mis paneb nii mõnigi kord muigama ka Jaapani-kauge inimese. Teed tegelikkuseni ja omaenda zeni ei saa aga kindlalt lubada – selle peab igaüks ikka ise leidma.
