Ikonika “Contact Love Want Have”
Nii palju kui tänaseks Shanghai maailmanäituse keskkondadest visuaalset materjali on laekunud, võib öelda küll, et Ikonika muusika sobib sinna. Progressi suurlavastus Aasia tööstussüdames, tänapäevasesse hi-tech-vormi rõivastatud industriaalpärand. Erinevad ja ühesugused kultuurid ühel müügiplatsil koos, vahetamas – suu ammuli – ideid. Sarnaselt, kuid kahtlemata väiksemalt platvormilt sünnib ka Ikonika muusika. Kahe Londoni immigrandi – egiptlasest isa ja filipiinlannast ema tütar, pärisnimega Sara Abdil-Hamid, kes loob oma kompuutersaundi jamaika immigrantide platvormilt võrsunud ja valgete Londoni nolkide poolt üles töötatud dubstep-muusika põhjalt. Ikonika hübriid on märksa kiirem, kuskil 130–140 lööki minutis, ta ei keskendu mitte niivõrd madalatele bassidele, mis ka paksemaile kõhuvähiga lõppevad, vaid süntesaatoritele. Ühelt poolt peame me tema muusika järgi tantsima, sest rütmid on tihti funky’d, teisalt käib tema muusika lõpuks ka närvidele, sest 14 lugu järjest ei jõua ometigi vaese ulatusega telekamängu meloodiaid kuulata. Kindlalt on selge, et retroprojektiga siin tegu ei ole, mingisugustele uutele jahimaadele proovib Ikonika peaaegu ühegi inimhääleta looming jõuda küll. Ainuke kord, kui inimese hääl siin plaadil on, ütleb see robotiseeritult “Iii-iii-ikonoklast”. Ja sedasi meenutab ta seda käesolevat maailmanäitust seal Hiinamaal. 7