Paul sai tuntuks graafikuna hüperi laines, kus ta viis fotot erineval moel graafilistesse tehnikatesse. Ta oli osanik ka legendaarsel Harku`75 näitusel. Kuid see pole kõik – millega ta kõik pole tegelenud: plakati, raamatuillustratsioonide, akvarelli, postkaartide ja eksliibrisega. Kõigeks selleks andsid hea põhja omaaegsed õpingud Leipzigi Graafika- ja Raamatukunstikõrgkkoolis.

Mõistagi oleks huvi pärast tahtnud näha juubelinäitusel ka Pauli varasema aja töid, sest neist ei tea suurt midagi hüperrealismi uurivad noorema põlve kunstiteadlased. Kuid näituse formaat seda ilmselt ei võimaldanud. Seevastu demonstreerib ta oma head joonistamisoskust ja materjalitunnetust. Nende kiviste rannamaastike jäädvustamiseks on söejoonistus igati sobiv. Eesti kunstis on palju näiteid, kuidas söega vahendatakse ekspressiivset, veidi rustikaalset looduselamust.  Kuhugi pole kadunud ka kunagine innustus fotost. Mõned pildid (eriti “Rand III”) meenutavad faktuurilt vägagi must-valget fotot. Samas on Pauli joonistustes hoopis teine alatoon. Külmale must-valgele kivile vastandub õrn erootiline naisekeha. Mõistagi nõuab see teist materjali (värvipliiats) ja värvi. Nii elustuvad ka kivid, tekib metafoor, mis annab lihtsale loodusmotiivile teise mõõtme.

Viimane võte päästab tegelikult ka kogu näituse, sest neid loodusmaalijaid ja –joonistajaid jagub meil niigi küllaga. Omaaegne ERKI tootis hea manuaalse oskusega  maalijaid ja graafikuid kuhjaga ning kommertskunstis elavad nad ikka kuidagi ära. Siiski jäävad mulle kripeldama Illimar Pauli juubelinäituse ülesehituse strateegilised aspektid. Kogu tema loomingust ja potentsiaalist tahtnuks rohkem osa saada.

Illimar Pauli suvejoonistused Viviann Napi galeriis, kuni 17. septembrini.