Eesti funktsionalistlik tipparhitektuur – Tallinna Kunstihoone, Pärnu Rannahotell, Rakvere gümnaasium, kui nimetaksin vaid mõnda oma lemmikehitust – sümboliseeris vene ajal ja sümboliseerib nüüdki idüllilist pilti moodsast EWst. Kuid nagu kogu varasema (kunsti)ajaloo rewriting, on funktsionalismigi seletamine ja problemaatika jätkuvalt aktuaalne ning selle käsitlemine mitmesuguses formaadis (peatükk üldises kunstiajaloos, reisijuht, kataloogitekst, artiklid jne) ka laiemat lugejaskonda haarav – loodetavasti mitte ainult kinnisvarahindade tõttu. Ehkki Karin Hallas-Murula (aka Hallas) trükis on Soomes äsjalõppenud eesti funktsionalismi näituse (toimus 6. augustist 15. septembrini Jyväskyläs Alvar Aalto muuseumis) kataloog (eesti ja inglise keeles), annab ta oma tekstilises kontsentratsioonis, teema ülevaatlikkuses ja ideelises selguses välja lühimonograafia mõõdu, suurepäraselt täiendades ja parandades eelmisel aastal ilmunud Mart Kalmu üldkäsitlust “Eesti 20. sajandi arhitektuur”. Akadeemilist eessõna kirjutades on Hallas tõenäoliselt näinud lugejana nii kolleegi kui lihtsalt intelligentset kultuurihuvilist, see kataloog on põnev nii ühele kui teisele lugejakategooriale.
Mis on aga kataloogi suurim sisuline uudsus? Arvan, et uus teoreetiline tasand probleemi analüüsimisel. 1982. aastal kõrgkooli diplomi saanud Hallas mõjub kui tänapäevane noor radikaalne kunstiteadlane. Kalmu rahvusromantilisele lähenemisele vastandab Hallas sotsiaalpoliitilise vaatepunkti nagu Andres Kure põlvkond.
Totalitaristliku Saksamaa mõju 1930. aastatel meie arhitektuuripoliitikale peab Hallas olulisemaks, kui varem on peetud. Kuid kas 1920. aastate väikeasumite projekteerimist võis Saksamaa kõrval kaudselt mõjutada ka hollandi progressiivne Siedlung’i arhitektuur, näiteks betooni kui ehitusmaterjali propageeriv Betondorp Amsterdamis? Hallas puhastab senise Eesti funktsionalismimääratluse teiste stiilide ja laadide slepist, mida ajalise ilmnemise paralleelsuse tõttu on senine arhitektuuriajalugu alati vaadelnud osana funktsionalismist. Hallasele pole ekspressionistlik ja art deco’lik ehituskunst ega 1930. aastate paearhitektuur ja uusklassitsism funktsionalism nagu Kalmu jaoks. Hallas defineerib funktsionalismi puristlikult stiili enda viie klassikalise tunnuse kaudu. Ka ei nõustu ta Kalmuga, nagu oleks funktsionalism Eestisse naabermaadega võrreldes hilja jõudnud. Pole meil Soome ega Rootsi ees häbeneda midagi, tõestab Hallas faktide najal ökonoomse keelekasutusega, raiskamata aega seltskondlikule lobisemisele.
Mõisa-arhitektuuris kestab juba aastaid kirglik ja ka omamoodi inspireeriv vastasseis Ants Heina ja Juhan Maiste polarisatsioonina. Kas poleks pärast siinse kataloogi ilmumist asjakohane märkida, et samasugune loov konflikt funktsionalismi uurimises on ka Karin Hallas-Murula ja Mart Kalmu vahel? Loodetavasti osutub see viljakaks dialoogiks.

P.S. Armas Karin, rootslane pole eestlasele hõimurahvas.