Ilma lisanditeta
Karin Hallas-Murula.
“Funktsionalism Eestis”.
Näituse kataloog. Tallinn 2002. 158 lk.
Eesti funktsionalistlik tipparhitektuur – Tallinna Kunstihoone,
Pärnu Rannahotell, Rakvere gümnaasium, kui nimetaksin vaid
mõnda oma lemmikehitust – sümboliseeris vene ajal ja
sümboliseerib nüüdki idüllilist pilti moodsast EWst. Kuid
nagu kogu varasema (kunsti)ajaloo rewriting, on funktsionalismigi seletamine ja
problemaatika jätkuvalt aktuaalne ning selle käsitlemine mitmesuguses
formaadis (peatükk üldises kunstiajaloos, reisijuht, kataloogitekst,
artiklid jne) ka laiemat lugejaskonda haarav – loodetavasti mitte ainult
kinnisvarahindade tõttu. Ehkki Karin Hallas-Murula (aka Hallas)
trükis on Soomes äsjalõppenud eesti funktsionalismi
näituse (toimus 6. augustist 15. septembrini Jyväskyläs Alvar
Aalto muuseumis) kataloog (eesti ja inglise keeles), annab ta oma tekstilises
kontsentratsioonis, teema ülevaatlikkuses ja ideelises selguses välja
lühimonograafia mõõdu, suurepäraselt täiendades ja
parandades eelmisel aastal ilmunud Mart Kalmu üldkäsitlust “Eesti 20.
sajandi arhitektuur”. Akadeemilist eessõna kirjutades on Hallas
tõenäoliselt näinud lugejana nii kolleegi kui lihtsalt
intelligentset kultuurihuvilist, see kataloog on põnev nii ühele
kui teisele lugejakategooriale.
Mis on aga kataloogi suurim sisuline
uudsus? Arvan, et uus teoreetiline tasand probleemi analüüsimisel.
1982. aastal kõrgkooli diplomi saanud Hallas mõjub kui
tänapäevane noor radikaalne kunstiteadlane. Kalmu rahvusromantilisele
lähenemisele vastandab Hallas sotsiaalpoliitilise vaatepunkti nagu Andres
Kure põlvkond.
Totalitaristliku Saksamaa mõju 1930. aastatel
meie arhitektuuripoliitikale peab Hallas olulisemaks, kui varem on peetud. Kuid
kas 1920. aastate väikeasumite projekteerimist võis Saksamaa
kõrval kaudselt mõjutada ka hollandi progressiivne Siedlung’i
arhitektuur, näiteks betooni kui ehitusmaterjali propageeriv Betondorp
Amsterdamis? Hallas puhastab senise Eesti funktsionalismimääratluse
teiste stiilide ja laadide slepist, mida ajalise ilmnemise paralleelsuse
tõttu on senine arhitektuuriajalugu alati vaadelnud osana
funktsionalismist. Hallasele pole ekspressionistlik ja art deco’lik ehituskunst
ega 1930. aastate paearhitektuur ja uusklassitsism funktsionalism nagu Kalmu
jaoks. Hallas defineerib funktsionalismi puristlikult stiili enda viie
klassikalise tunnuse kaudu. Ka ei nõustu ta Kalmuga, nagu oleks
funktsionalism Eestisse naabermaadega võrreldes hilja jõudnud.
Pole meil Soome ega Rootsi ees häbeneda midagi, tõestab Hallas
faktide najal ökonoomse keelekasutusega, raiskamata aega seltskondlikule
lobisemisele.
Mõisa-arhitektuuris kestab juba aastaid kirglik ja ka
omamoodi inspireeriv vastasseis Ants Heina ja Juhan Maiste polarisatsioonina.
Kas poleks pärast siinse kataloogi ilmumist asjakohane märkida, et
samasugune loov konflikt funktsionalismi uurimises on ka Karin Hallas-Murula ja
Mart Kalmu vahel? Loodetavasti osutub see viljakaks dialoogiks.