Pärast pensioneerumist tegi ta "personali kriisi" leevendamiseks enamasti spordiülevaateid. Väga hästi tegi, selgelt, lakooniliselt, suurepärase diktsiooniga ja vassimata. Praegused TÜ üliõpilased võiksid teda kui proffi kuulata ja arvustada. Enda sõnutsi oli ta ikkagi loomuldasa kirjutav ajakirjanik, tema side Toronto Vaba Eestlasega ei katkenud surmani.

Külvet oli ka kirjanik, aga mitte suurte ambitsioonidega. Kodumaal on temalt ilmunud Endel Mallese koostatud novellikogu "Gulliveri käekõrval" (1996), tema jaoks oli siiski ilmselt suurim elamus see, et pärast "Hermaküla tragöödiat" taastatud Vanemuise väike maja avati tema näidendiga "Menning", millega ta tegelikult rahul ju ei olnud (piiratud ligipääs allikatele jne). Külvet kuulus nende pagulaste hulka, kes pidas oluliseks läbikäimist kodumaaga. Väike, kuid väga agressiivne osa pagulusse läinuist võtsid seda kui reetmist. Visati aknaid sisse, laimati, mõnel harval korral tuldi isegi kätega kallale.

Torontos elades muigas ta, et tema aknaid nad sisse visata ei jaksa (12. korrus), aga Vaba Eestlase toimetajana kartis ta rünnakuid lehe vastu, provotseeritud boikotte jne. Käis ka Eestis. Ta kuulus haritlaste ringi, kus arutati pidevalt ja kaine peaga, kuidas suhelda kodumaaga nii, et viia võõrvõimu ambitsioonid ummikusse. Käesolev mälestusteos jäädvustab Külveti ajakirjandusliku pärandi, see mõjub nagu omamoodi õpik. Kas on olemas (ükskõik mis konditsioonis) ka mälestused? Ja kõige lõpuks – fotomaterjal on suurepärane ja heal tehnilisel tasemel trükitud. Siit saab pildi paguluse ilmetest.