Seetõttu ei ole sugugi ootamatu, et nüüd, pea kakskümmend aastat pärast mehe surma, on valminud ka eluloofilm “Gainsbourg – La vie héroique”. Viide kangelaslikule elule on kahtlemata irooniline, sest kõike muud võis ta elust klantsajakirjade vahendusel kergemini leida kui kangelastegusid. Ja ometi... Võib arvata, et selline film üritab legendi tagant inimest leida.

See film on kummaline, nii nagu ka mälestused sellest mehest. Filmi režissöör Joann Sfar, kes on varasemast tuntud kui koomiksite autor, valibki kohati sürreaalse stiili, et meile tutvustada seda vene-juudimigrantide perest pärit noormeest, kel oli sündides nimeks Lucien Ginsburg. Selle liiga suurte kõrvadega nooruki lapsepõlve jääb Teine maailmasõda ja see on oluline. Viimase aasta jooksul on Pariisis linastunud kolm filmi, mis tõstatavad prantslastele kriitiliselt juutide küsimuse. Nimelt oli enne sõda olnud käibel väljend “hea elu – nagu juutidel Prantsusmaal”. (Tõsi, mina ei olnud sellist väljendit varem kuulnud.) Juutidel oli olnud veel ka pärast Saksa okupatsiooni algust arusaam, et prantslased ei lase neile midagi juhtuda. Just seepärast oli šokk seda suurem, kui 1942. aastal viisid prantslased ise läbi juutide arreteerimisi, mille tagajärjel neid saadeti koonduslaagritesse. Noor Ginsburg pääseb kinnivõtmisest üle noatera. Aga nüüd võime ette kujutada seda noormeest, kes teab, et ta on teisejärguline kodanik, tal on liiga suur nina ja ebaproportsionaalsed kõrvad ja sellest hoolimata nõuab ta endale kogu maailma. Selle jaoks võib alustada ka kõige lihtsamast. Näiteks nime kohandamisest. Ginsburgist saab Gainsbourg. Meheliku sarmi mõistatuseks on aga lugu sellest, kuidas selline mees võidab järgemööda kõigi prantsuse popkultuuri kaunimate naiste südamed. Selles nimekirjas on Juliette Gréco, Brigitte Bardot, Jane Birkin jt. Brigitte Bardot’le kirjutab ta laulu “Je t’aime, moi non plus”, mis on nii selgesõnaline ja -kõlaline, et Brigitte palub oma sakslasest abikaasa nimel, et see plaat ei ilmuks. Plaat ilmub aga juba koos Jane Birkini häälega ja saab omaette monumendiks. Gainsbourg on küll ise laulja ja helilooja, aga klassikaks on muutunud ka tema välismaistele viisidele loodud sõnad, mida laulavad kõik tolleaegsed naisstaarid. Näiteks “Comment te dire adieu”.

Film sellest fenomenist muutub ühel hetkel ehk liialt mehaaniliseks stseenide järjestamiseks, et ära jutustada järjekordse naise või ajalukku läinud laulu lugu. Ent kui film läbi saab, siis peab ikkagi tõdema, et selle mehe hulluses oli oma loogika. Ta esitles maailmale omaenesejälestust ja samaaegselt ka piiritut tunnustamisvajadust. Kui ei midagi muud, siis on see aus. Üks filmi mitteläinud lugudest räägib, kuidas ta oli kord telesaates koos kauni Whitney Houstoniga. Veidi läbi alkoholihägu seda naist silmitsenud, ütleb ta otseeetris: “Ma tahan sind keppida.” Ameerikaliku poliitkorrektsusega harjunud Whitney lahkus selle peale demonstratiivselt stuudiost. Kuid Gainsbourg läks talle järele ja ütles: “Mille peale sa vihastasid? Palju hullem oleks ju olnud, kui ma oleksin otseeetris öelnud, et ma ei taha sind keppida.” (Siinkohal ma vabandan kõigi naisõiguslaste ees, keda see lugu solvata võib.)

Filmi režissöör Joann Sfar aga jutustas, et mõni aeg pärast filmi valmimist rääkis ta Gainsbourgi tütre Charlotte Gainsbourgi agendiga, kes ütles, et Serge’ile oleks see film ilmselt meeldinud. Kuid kui hiljem oleks välja tulnud, et film kukkus publikumenu mõttes läbi, siis ei oleks ta selle režissööri telefonikõnedele enam iial vastanud. Prantslaste jaoks see film ei olnud läbikukkumine, ehkki päris massideni ta ka ei jõudnud. Selle jaoks oli tulemus veidi liiga kummaline.


Serge Gainsbourg – huligaani armastus

Gainsbourg (
Vie héroïque
), Prantsusmaa 2010.

Režissöör Joann Sfar

Osades Eric Elmosnino, Lucy Gordon, Laetitia Casta, Doug Jones, Anna Mouglalis

Artis 30. augustil kl 21

Cinamon 6. septembril kl 21