Kuidas autor seda siis teha proovib, ise keskealine mees ja pereisa? Aga palun – lahates üksikute naiste hingelelu, kes tahaksid küll last, aga „... mis teha, kui meest ei ole. Pühast vaimust ju käima peale ei saa“. Ühes teises loos tõdeb mees, et sõbranna on muidu tore küll, aga paks ja seepärast naiseks ei kõlba. Nõndaks. Ja suuri kõrvarõngaid ei tohiks kanda, „kaunistused olgu tagasihoidlikud“. Üldse on raamat paras maiuspala igale feministile, kel tahtmist pisut hambaid teritada. Hakkasid minulgi tagumised igemed kihelema.

See on üks neid raamatuid, mille kirjutamine pakub küllap rohkem naudingut kui lugemine. Nii ei ole raamat päris ilmaasjata kirjutatud. Ja mine sa tea, saab mõni ehk lugemiselamusegi, kinnitas ju üks minugi tuttav pärast pilgu peale viskamist, et talle „sellised lihtsad lood“ just meeldivadki. Mnjah.