Iluoperatsioonidest minaristamisteni

Legendaarse Prantsuse kehakunstniku ja komplitseeritud isiksuse ORLANi;kesksed teemad on barokk, iluoperatsioonid ja minaristamised. Harry;Liivrand küsitles kunstnikku tema teisipäeval avatud näituse puhul;Tallinna Kunstihoones.

ORLAN, te sümboliseerite juba üle neljakümne aasta radikaalsust Prantsuse kunstis. Mida tähendab teile kunsti radikaalsus nüüd, aastal 2008?

Radikaalsest kunstist rääkimine on mingil moel nagu kunsti piiridest kõnelemine. Paul Klee on öelnud, et kunstnikud räägivad alati nende inimeste eest, keda pole kohal.

Mina ei ole televisioon, ma ei tee reklaami mingile firmamärgile, ma ei tee enne oma töid statistilisi uuringuid oma publiku kohta ega ei kohalda oma töid teatud publikule. Ma ei küsi oma tööde kohta nõu kelleltki, ei ühiskonnalt, ei kirikult, ei oma naabrilt ega oma mehelt.

Ma teen seda, mida ma pean vajalikuks. Minu radikaalsed tööd, eriti iluoperatsioonid aastatel 1990–1993 olid minu jaoks loogiline jätk mu eelmistele töödele, isegi kui nad omasid radikaalsemat vormi. Ma pidin seda tegema, et edasi liikuda.

Radikalismi hinnatakse alati välispidise põhjal. Kui kunstnik puudutab närvi, peetakse teda radikaalseks. Vahetevahel on see positiivne väärtus, mõnikord on see aga publiku jaoks raske ja omandab negatiivse tooni.

Üheksa avalikku iluoperatsiooni 1990–1993 tegid teid maailmakuulsaks, need on siiani teie kõige tuntumad aktsioonid. Kas te ka kahetsete mõnd oma iluoperatsiooni? Ja miks?

Ei, kindlasti mitte, ma tegin seda, et n-ö mängida oma imagoga, et näidata erinevusi. Ma ei vajanud seda, ma töötasin aastaid oma näo ja kehaga, ma tegin seda, mida olin otsustanud oma kehaga teha, võimalikult rahulikul moel, n-ö distantseerudes. Ma lihtsalt talusin rohkem kui keegi teine.

Naiste “facelift” on Eesti ilutööstuse kõige levinumaid artikleid, soov nii-öelda peatada aega muutub aina populaarsemaks. Kuid ma pole kuulnud, et keegi tahaks näha ka operatsiooniprotsessi, ikka huvitutakse vaid resultaadist. Millist reaktsiooni ootate Eesti pubikult?

Ma ei tunne Eesti publikut. Ma ei tea, kuidas ta võib avaneda mu töödele. Tähtis on, et mu keha ja mu tööd on saanud avaliku arutelu objektiks. See on huvitav sõltumata sellest, kas sa oled Eestist, USAst või Kongost. Ent vastuvõtlikkus on erinev. Näiteks rääkides ameeriklastest – neil on pikaajaline iluoperatsioonide traditsioon, ent kohati on reaktsioonid ka seal mõnes paigas väga elavad, kuna iluoperatsioonid on seal allutatud kindlatele mudelitele ja eesmärkidele. Ma püüdsin neid eesmärke raputada.

Teie avalikke operatsioone peeti 1990. aastatel Lääne feministliku kunsti avangardiks. Meil Eestis oli feministliku kunstiga suhestumisel kontekst mitmes mõttes teine, näiteks aborti lubati ametlikulkt teha juba 1950. aastatel. Milline on teie suhe feministlike kunsti­strateegiatega üldisemalt?

Ka enne iluoperatsioonide aastaid olid mu teosed seotud kehaga ja keha kujutab ju endast poliitilist objekti, eriti naise keha. Naisele, kes alustas oma töid aastail 1964–1965–1966, olid need aastad, mil kõik tuli välja võidelda, saavutada – nii sõnavabadus, võrdõiguslikkus (mida ei eksisteeri ka tänapäeval) kui ka õigus naudingule, alastusele, seksuaalsusele, õigus rasestumisvastastele vahenditele, õigus abordile.

Neil aastail mu teosed tekitasid kõneainet, tekitasid küsimusi. Ma töötasin sotsiaalse ja kultuurilise pinge all. Üheksakümnendatel olid iluoperatsioonid veelgi enam valdkond, kus sai näidata mehe võimu naise keha üle.

Jah, mu teosed olid kindlasti feministlikud nagu näiteks “Kunstniku suudlus”, mis on üks mu olulisemaid töid; hetkel on see väljas näitusel USAs. Teose puhul on tegu skulptuuri ja fotoinstallatsiooni, esemete ja heliga. Pjedestaalil on näiteks Püha Orlani foto, kuhu sai panna viie frangi eest küünla. Samas oli seal minu keha, kes jagas nagu suudlusteautomaadist suudluseid. Viie frangi eest sai Orlanilt french kiss’i. See installatsioon ilustab üht minu kirjutatud teksti “Ema ja kaupmeheühiskonnaga vastakuti”, mille esimene rida on: “Risti jalamil on kaks naist, Maria ja Maria-Magdaleena”. Need on kaks naise stereotüüpi, kellega me peame vaieldamatult arvestama. See tükk esitaski küsimusi naise stereotüüpide kohta. Mul on muide palju selliseid absoluutselt feministlikke töid.

Minu jaoks ei ole feministlik avantüür sugugi lõppenud, kuigi ma tahaksin, et see ei oleks enam minu mure, ent naise diskrimineerimine kestab, rassism ja seksism jätkuvad. Noored neiud ei mõista meie saavutusi, nad ei adu, kuidas nende vabadus ja nende võimalused on sündinud, ning neil on vajadus purustada sidemed eelmiste põlvkondadega. Sellest liikumisest võib küll aru saada, ent ei tohi unustada, et vabadus võib kaduda mõne hetkega; religioon ja perekond tõusevad taas ausse; meie poolt avatud uksed võivad taas sulguda. Kohutav on, et maailmas on miljoneid ja miljoneid naisi, kellel ei ole õigust ei haridusele ega ka meditsiinile, keda võib religiooni katte all vägistada ja tappa. Need vaesed naised vajavad, et meie, kes me oleme vabamates tingimustes, räägiksime kõva häälega nende diskrimineerimisest.

Tehniline küsimus – kui 1990. aastate alguses oleks digitaalsed pilditöötlusprogrammid olnud laiemalt kasutusel, kas te oleksite siis oma projektide tegemiseks valinud Photoshopi või kirurginoa?

Kogu oma loomeperioodi jooksul olen ma kasutanud erinevaid materjale.

Eelkõige peab mul olema idee ja kontseptsioon, seejärel leian ma õige materjali. Mis puudutab iluoperatsioone üheksakümnendatel, siis ükski kunstnik ei olnud enne mind seda vahendit kasutanud, välja arvatud muidugi need, kes olid sunnitud iluoperatsioonile minema nagu näiteks ­Hannah Wilke. Ma olin esimene, kes kasutas iluoperatsioone ­uutel eesmärkidel. Mulle tundus oluline oma aja kontekstis kasutada iluoperatsioonide tehnikat millegi uue jaoks, teha seda uutmoodi ning rääkida meile pakutud stereotüüpidest ja mudelitest, püüda painutada puuri varbasid.

Ma olen oma elus valmistanud ühe skulptuuri ka Carrara marmorist, nüüd ma seda ju enam ei tee. Siis oli teemaks barokk ning marmori kasutamine oli sel hetkel loomulik.

Mis on olnud teie inspiratsiooniallikad?

Ajakirjanduses on väidetud, et ma püüan sarnaneda Milose Venusega, Mona Lisaga. See on vale, kogu mu töö on ilustandardite vastu. Seega inspiratsiooniallikat kui sellist ei ole. Enne iluoperatsioonide aega töötasin ma naise kehaasendi kallal kunstiteostes, eriti kunstiajaloos, mis on kristliku kunsti ajalugu, ning ma tsiteerisin seda ajalugu.

Näitusel on väljas iluoperatsioone käsitlev töö “Omniprésence”, mis tähendab täielikku kohalolekut, kus on näha kunstiajaloo modellid, kes segunevad mu näoga, ent nad teenivad vaid antud teose eesmärke, mitte mind. Ma püüdsin eelkõige afišeerida erinevust ning leida sellist operatsioonivõtet, mida varemalt ei ole kasutatud.

Teie oimukohti kaunistavad – on see õige sõna? – transplantaadid. Kas ilukirurg tuli teie oimukohtadele kunstlike mügarike tekitamisega kohe ja kiiresti kaasa?

Naisest ja feministist i lukirurg mõistis suurepäraselt mu taotlusi. Eelmised ilukirurgid, kes olid kõik mehed, püüdsid mind sundida rahulikuks ja mõistlikuks, et ma operatsiooni tulemusel oleksin ikka selline armsakene.

Naisterahvast ilukirurgiga töötasime me koos välja millegi, mida iluoperatsioonides ei ole varem tehtud ning mis ei ole tuntud kui ilu toov operatsioon. Ta kasvatas mulle oimukohtadele mügarikud, mis tavaliselt kuuluvad põsesarnadele. Esialgu olid need mügarikud palju suuremad. Ilukirurg suutis need mügarikud paigutada just siia, kahele poole otsaesist; selleks tuli tal väga täpselt uurida lihaste ja närvide asukohta, et mitte nägu halvata. See operatsioon õnnestus meil tänu suurepärasele omavahelisele koostööle. Ma hindan üldse kõrgelt koostööd, koostöö on nagu “self-hybridation” – see on nõustumine teisega iseendas.

Teine loob sulle justkui uue identiteedi.

Kõikide mu operatsioonide eesmärk oli luua uus imago, et ka mu teosed transformeeruksid. Peale operatsioone otsustasin ma töötada mittelääne kultuuridega, Kolumbuse-eelsetega, aafriklastega, indiaanlastega, hiinlastega.

Kuidas te suhtute valuaistingusse?

Ma kirjutasin manifesti “Lihalik kunst”, mis puudutab just seda teemat.

Ma ei ole kaugeltki kunstnik, kes töötab valuaistingutega. Ma pean väga lugu kunstnikest nagu Marina ­Abramovic või Jan Fabre, kes töötavad valuaistingutega, ent see stsenaarium mind ei huvita. Aastatuhandete jooksul on keha pidanud kannatama, ei olnud aspiriinitablettigi, et pea- või hambavalu leevendada. Kannatustesoov tundub mulle väga kummaline. Tänapäeval ei pea sünnitusel valu kannatama, tänapäeval võib surra ilma valu kannatamata. Minu esimene kokkulepe kirurgiga oli see, et valusid ei ole operatsiooni ajal, ei enne ega ka pärast operatsiooni. Seda on suurepäraselt ka fotodelt näha, ma naeratan ja naeran, loen tekste, operatsiooniblokk on minu kunstnikuateljee, ma joonistan oma verega... Kui ma kannataksin, ei suudaks ma nii käituda. Mu keha kindlasti kannatab, ent mitte mina ise.

Neid operatsioone kanti üle satelliidi vahendusel, näiteks Pompidou keskuses, kus mulle sai operatsiooni ajal küsimusi esitada.

Huvitav oleks teada, mida te arvate Matthew Barney loomingust. Tema mängib ju väga efektselt mutandiillusioonidele. Tüpoloogiliselt on ta teile üsna lähedane, sest defineerib standardist erinevat mehelikkust.

Tal ei ole mingeid transplantaate. Tegemist on meigiga. Mitmed ­kunstnikud tekitavad transformatsioone tänu riietusele, kostüümidele. Ma igati respekteerin seda ja pean teda huvitavaks kunstnikuks, ent ma arvan, et ma tõin kunsti midagi enamat ja tõstatasin uusi keha puudutavaid küsimusi.

Kunstnikud väidavad sageli, et nende loomingu eesmärk on muuta või parandada maailma. Usute te, et parandate oma operatsioonide, hübriidinimeste ja lavastustega suhtumist naise kehasse ja feminiinsesse ilustandardisse?

Ma usun, et kõik, mida me teeme, muudab maailma. Igaühel on oma töö teha ja oma vastutus.

Iluoperatsioonidega ma püüdsin mõelda koos oma ajaga, ent samal ajal ma mõtlesin oma aja vastu. Minu jaoks on see nagu võitlev kunst, ent see ei piirdu sellega, eelkõige on tegu kunstiteosega. Minu iluoperatsioonide järgsed teosed “Kolumbuse-eelsed”, “Aafriklased”, “Ameerika indiaanlased” on samuti teatud moel manifestid, rääkides nahavärvist, teise aktsepteerimisest iseendas.

Viimati ma töötasin Ameerika 19. sajandi kunstniku Geo rge Catlini teostega ning püüdsin saavutada endahübritiseeringut maali ja digifoto vahel.

Kogu oma elu olen ma püüdnud purustada piire, erinevaid piire, piire inimeste peas, piire tsivilisatsioonide, sugude, põlvkondade vahel.

Küsimused ja vastused prantsuse keelest tõlkinud

Marianna Kirschbaum

.

ORLAN

(kunstnikunimi; sündinud 30. mail 1947) on tänapäeva kuulsamaid Prantsuse feministlikke naiskunstnikke, kes töötab Pariisis, Los Angeleses ja New Yorgis.

Alustas performance’idega juba 1965. aastal, 1977 põhjustas Pariisis skandaali ja sai meediakangelaseks performance’iga “Kunstniku suudlus”.

1990–1993 valmisid kõige kõmulisemad aktsioonid: Euroopas ja USAs üheksa iluoperatsiooni avalike performance’idena, kõik need filmiti ja kanti satelliidi abil üle kogu maailma. Neist kirjutati tollal ka Eestis. Kuid krestomaatilises RoseLee Goldbergi tegevuskunsti ajalooteoses “Performance-Art”  (1990) ORLANi mainitud ei ole.

Tallinna Kunstihoone näitus on ORLANi esimene väljapanek Baltimaades. Selle kureerisid Reet Varblane ja itaalia kunstikriitik Eugenio Viola. Väljapanekus on üle 40 foto Orlani tuntud sarjadest (barokiseeria, iluoperatsioonid, “Self-hybridization”, “Prekolumbialased”, “Aafriklased”, “Ameerika indiaanlased”), mis eri moel käsitlevad naise identiteeti moodsas ja traditsioonilises kultuuris ning arvutimanipulatsioone uue identiteedi konstrueerimise vahendina. Fotovalikut täiendavad skulptuurid (sealjuures nn relikviaarid kunstniku naha tükkidega) ja ORLANi kujuteldavate filmide plakatid ning videod performance’idest.

ORLANi näitus kestab kunstihoones 15. aprillist kuni 18. maini.