Ilus päev
Teadagi, iga uus Eesti film võib ühtviisi kindlalt arvestada nii publikuhuvi kui kriitikute näägutamisega. Kuid miskipärast tundub, et "Röövlirahnu Martinil" oleks põhjust arvustajate käest veidi kergemini pääseda. Lastefilmile antakse ju nii mõndagi andeks, pealegi hoiab see linalugu ülima hoolega kinni oma žanri tavadest, olgu need head või halvad.
Tuttav tunne tabab vaatajat juba esimestest kaadritest ja see tuleb sedalaadi lihtsale lasteloole igal juhul pigem kasuks kui kahjuks. Sedasama turvalist muinas- või seiklusjutumaailma on varem näidanud nii “Keskpäev”, “Lammas all paremas nurgas” kui mullune “Veepomm paksule kõutsile”.
Peategelane Martin (Madis Ollikainen) on keskmine koolipoiss, kes miskipärast pidevalt äpardustesse satub ja seetõttu isegi kooli on pidanud vahetama. Lisaks talle on filmis kohustuslik paha poiss – rikka ema poolt kolmetonniste tossude ja motorolleriga hellitatud Kevin (Andry Žagars) – ning muidugi tüdruk Marta (Kadi Sink), kes mõlemad poisid pöördesse ajab ja rivaalitsema paneb. Pealtnäha üsna mustvalge seltskond muutub filmi jooksul hoopis värvikamaks. Igatahes selgub, et rikas emme (Maria Avdjushko) pole siin sugugi läbinisti paheline bitch, nagu eeldada võiks – ja peategelane Martin ei jäta ammugi äparduja muljet. Pigem vastupidi – poiss, kes hoolimata kõrgusekartusest nii vingelt puulatvade kõrgusel turnib ja paari kevadkuuga Röövlirahnu otsa ridamaja mõõtu onni ehitab, on lausa uskumatult hakkaja. Muidugi, jääb mulje, et sedalaadi vastuolud on pigem kogemata käsikirja lipsanud / jäänud, kuid see ei võta filmilt hoogu maha. Just seesama hoog ja elurõõm teevadki selle loo algusest peale nauditavaks. Siin on muidki pisikesi maiuspalu: vaadake kasvõi Martini köögilaual seisvat piimakannu – kas miski saaks veel kodusem välja näha?
Ladusat minekut on tunda eriti filmi esimeses pooles – isegi sedavõrd, et võlurkass Nitrami (Ott Sepp) mängutulek ei mõju kauaoodatud pöördena, vaid pigem ühe etapina mängus, kus lusti niigi piisavalt jagub. Kassi lahmiv sekeldamine võiks ehk veel jaburam olla, kui autorid on juba nagunii otsustanud absurdinuppu pressida, kuid ka praegu rõõmustab ta nii muinasjutusõpra kui asjaarmastajast alateadvuseuurijat.
Teises pooles läheb lugu heitlikumaks: siin on lüüriline vahepala paadisõiduga, mis mõjub otsekui parafraas “Siin me oleme” rannaromantikale, ja segaseks kiskuv kassijaht, mis kipub pisut koost lagunema.
Röövlirahnu-loo väärtuslikem kõrvalpala on Lembit ja Juhan Ulfsaki napakas duett. Enamiku ajast pakuvad sehkendav isa ja pudikeelne poeg filmi pealiini vahele lihtsalt lõõgastavaid sketše – seos põhilooga tekib alles filmi lõpupoole. Nemad teenivad välja publiku magusaimad naerupahvakud, kuigi neist õnnetuist tegelastest hakkab pikapeale ju õigupoolest hirmus kahju. Õnneks ei jäeta muinasjutule kohaselt neid päriselt tõmbetuule kätte.
Eesti filmide hea tehniline kvaliteet ei üllata nagunii enam ammu kedagi, sestap tuleb “Röövlirahnu Martini” suurimaks saavutuseks pidada lavastaja René Vilbre oskust vormida pisut logisev ja kuuldavasti palju kordi ümber kirjutatud stsenaarium sedavõrd hoogsaks ja helgeks filmiks. Tulemus on just selline, nagu lõputiitrite taustaks kõlav Kaspar Jancise ilusast päevast jutustav laul: liigutavalt lihtne ja liigsete keerutusteta. On seda liiga vähe? Arvan, et ei.
