Ilust, armastusest ja õndsusest
Juulis Pärnus festivalil viibides kuulasin õhtuti
Mozarti ja Pärdi, Corigliano ja Grigorjeva muusikat, öösiti aga
läheduses asuva kõrtsi üle kvartali kaikuvat programmi
kohalike “staaride” esituses. Elu nagu ikka: kultuuri rahvalik tiib
kipub läbu ja orgia poole, elitaarne üritab piire ületada ja
dekonstrueerida – see on orgia vaimline variant, mis võib
hävitades ka luua. Õnneks ei tähenda rahvalikkus üksnes
kaost ja orgiat, vaid ka lihtsat ja inimlikku. Ja kui rahvalikku orgiat ja
elitaarset läbu jätkub, siis püsivad kunsti keerukamad,
maneerlikud vormid ja ilu kaanonid aujärjel.
Muusika
ilu ja interpretatsiooni meistritööd hoiab juba
kümnendat aastat au sees ka vene-juudi viiulikuulsuse nime kandev David
Oistrahhi festival. 17.–27. juulini kestnud festivali kavas oli kammer-
ja sümfooniakontserte ja ooperigala ehtsate vene tähtedega. Toimus
dirigentide Suveakadeemia, juhendajateks Leedu Rahvusliku
Sümfooniaorkestri peadirigent Juozas Domarkas ja Soome kuulsus Jorma
Panula.
Festivali trumbiks on interpreedid. Esimesena jäi
silma artistlik Iiri Vanbrugh Quartet (21.07), kavas kaasmaalase John Kinsella
Prelüüd ja tokaata ning ameerika “eklektiku” John
Corigliano Keelpillikvartett. Põnevad olid nii muusikaloolisi impulsse
(esimeses Wagner, teises Bartók) vaimukalt töötlevad teosed
kui ka kõlasündmustikku aktiivselt “lavastav” esitus.
Vanbrugh Quarteti ja vene vioolamängija Daniel Meerovichi esituses
kõlas (22.07) ka eesti helilooja Galina Grigorjeva
“Lõputu kaanon” keelpillikvintetile – teos tulvil
sooja, kirglikku voolamist, kollektiivse ekstaasi võrdkuju.
Meeldiv avastus oli klarnetist Selvadore Rähni – laitmatu
tehnika ja kõlaga ning jõulise muusikalise egoga interpreet, kes
Eesti avalikkusele natukene “kaotsi läinud” seoses aastaid
kestnud tööga Kyoto Sümfooniaorkestri hinnatud esiklarnetistina.
Rähni mängis perfektse soolo Carl Maria von Weberi Klarnetikontserdis
nr 1 (22.07, Pärnu Linnaorkestriga) ja oli liidrirollis (26.07, koos
Ukraina Collegium Keelpillikvartetiga) Mozarti Kvintetis.
Koos
Peterburi Stravinski Keelpillikvartetiga esines (19.07) Eesti säravamaid
oboemängijaid, Põhja-Saksa Raadio sümfooniaorkestri ja
Filarmonica Arturo Toscanini esioboist Kalev Kuljus – interpreet,
kelle muusikategemises valitseb tunde ja tehnika võluv tasakaal. Kuljus
mängis Henrik Cruselli Divertismenti oboele ja keelpillikvartetile ning
Mozarti Oboekvarteti. Antonio Vivaldi Kontsert kahele oboele, keelpillidele ja
basso continuole (Peterburi Festivaliorkestriga, 20.07) vallutas publiku
Kuljuse ja vene oboesolisti Hanjafi Tšinakajevi lustliku
dialoogiga.
Džässiliku vabadusega teenis
publiku poolehoiu saksofonist Virgo Veldi, kes soleeris Aleksandr Glazunovi
Saksofonikontserdis. Veldi poeetilisem külg avanes Tõnu
Kõrvitsa teostes “...neis aedades” (23.07) saksofonile ja
keelpilliorkestrile ja “Allikas” (24.07) altsaksofonile ja
vibrafonile (Madis Metsamart). Koos Ines Maidrega esitati Galina
Grigorjeva “Palve” – arhailise vene
vokaaltraditsiooni ja modernistlike võtete huvitav kooslus.
Arvo Pärdi tšellokontserdis “Pro et contra”
(27.07, Leedu Riikliku Sümfooniaorkestriga) tegi dünaamilise, pigem
“modernistliku Pärdi” mängulusti kui maailmavalu
rõhutava soolo Oistrahhi festivali juht, tšellist Allar Kaasik.
Elusa esituse sai (24.07, koos organist Ines Maidrega) ka Erkki-Sven
Tüüri “Spectrum IV”. Taas on tegu “v&aum
l;lismuusikutega”: Allar Kaasik töötab Soomes Sibeliuse
Akadeemias jt õppeasutustes, Ines Maidre on Norra Griegi Akadeemia
õppejõud.
Pole kahtlust, et kirutud rahvusvaheline
kontekst on eesti muusikasse mitme häda kõrval ka värskust ja
julgust toonud.
Festivali keskne esineja oli sume-dramaatilise
häälekoloriidiga Briti sopran Patricia Rozario, kes laulis ladina
kirge ja bachlikku ülevust Heitor Villa Lobose “Brasiilia
Bachiaanasse” nr 5. Rozario soleeris ka Arvo Pärdi teoses
“L’abbe Agathon” sopranile ja kaheksale tšellole
– muusikas, mis autorile omaselt tulvil allaheitlikkuse ülevust.
Maailmaesiettekandes kõlas Rozariolt ja Vanbrugh Quartetilt Galina
Grigorjeva “Aaria” sopranile ja keelpillikvartetile, aluseks
koonduslaagris hukkunud Jelizaveta Kuzmina-Karavajeva luule. Ehk eksin, kuid
teose tumedas vokaalmonoloogis ja võitluse- ning ohvrikujundites aimus
aprillisündmuste kommentaare...
Eriti tunderikkaid
stseene tõi festivalimuusikasse vene ooperistaaride
galakontsert (25.07), kavas klassika – Rimski-Korsakovi “Tsaari
mõrsja”, Tšaikovski “Orleansi neitsi” ja
“Padaemand”, Mussorgski “Boriss Godunov”,
Dargomõžski “Näkineid” jt. Laval olid
superhäältega, psühholoogiliselt täpsed, sarmikad
persoonid: metsosopran Jelena Okolõševa, tenor Anatoli
Zaitšenko ja bass Georgi Perov Moskva Suurest Teatrist ning haruldase
häälega, ülimusikaalne sopran Giulietta Kotšarova
Saraatovi Ooperiteatrist.
Kõik osalejad ja festivali
rikkalik repertuaar selle loo sisse ei mahugi. Peterburi Festivaliorkestri,
Pärnu Linnaorkestri ja Leedu Rahvusliku Sümfooniaorkestri esituses
ning Juozas Domarkase, Kiyotaka Teraoka, Alexander Mayeri, Risto Joosti,
Erki Pehki ja Suveakadeemia õpilaste juhatusel kõlasid ka
Stravinski ballett “Apollon”, Griegi süit “Holbergi
ajast”, Elleri Viis pala keelpilliorkestrile, Schuberti Sümfoonia nr
5, Tšaikovski Viiulikontsert, Kuldar Singi Flöödikontsert,
Ester Mägi “Bukoolika” jt teosed. Festivali lõpetas
Francis Poulencki vaimukalt sakraalset ja rahvalikku
“sõnavara” ühendav vokaalsümfooniline
“Gloria”. Oistrahhi festivalil mängiti muusikat, kus püha
ja kaunis on enamasti veel ühes tükis, kannatus ja surm toovad
õndsuse ning armastusest räägitakse kaunilt ja keeruliselt.
Mis oleks elu selleta?