Kui hästi sa ise Liivest tundsid? Millised on kolm esimest asja, mis sulle temaga seoses meenuvad?
Nägin ta vaimset varisemist, hääbumist haigusesse ja üksindusse. Sain osa ta meeleheitest. Arvan, et neil aastail usaldas ta mind kõigist kõige enam. Kolm asja? Kristallkarahvin, tapetud hiir ja Puccini. Raamat selgitab neid märksõnu ligemalt.

Imelapseks võib Liivest pidada ilmselt seetõttu, et juba 16aastaselt (1946) jagas ta kolmandat kohta ülevabariigilisel komöödiavõistlusel (eespool ainult Hugo Raudsepp ja Aino Tigane). Mida sa tema võistlusnäidendist “Uus elu” tead? Miks see lavale ega trükki ei jõudnud?
“Uus elu” polnud ta esimene auhinnatud näidend. Juba 14aastaselt pälvis ta preemia ja 750 Saksa riigimarka lavatüki “Talu” eest. Käsikirjas oli poisil siis tekste terve pinu. “Uus elu” tõi aga noorukile sisse 5000 nõukogude puurubla. Kust sa võtad, et “Uus elu” lavale ei jõudnud? Seda lavastati ­lainena üle Eesti, Viljandi Ugalas, Võru Kandles, Paides paiknenud Narva teatris, Kuressaares. Trükki näitemäng tõepoolest ei jõudnud, nagu nüüd arhiivid tõendavad – “ideoloogilise sobimatuse tõttu”.

Miks kultuurkapital monograafia jaoks raha ei andnud? (Ütlesid esitlusel, et kirjutasid seda nälja piiril.) Ma ise pakuksin ühe versioonina välja seda, et Ardi Liives on tänapäeva kultuuripoliitikute jaoks alaväärtuslik kuju.
Eesti kultuur on sedavõrd ahas, et selles alaväärtuslikke tüüpe ei ole. Me peame fikseerima kõik figuurid. Kultuur on nagu ürgmets, mis ei koosne üksnes mastimändidest, vaid ka võsast, õistaimedest, samblast ja samblikest. Kõik sõltuvad kõigist.

Liivest on minu arust üsna ebaõnnestunult võrreldud (või pigem ühte patta pandud) Egon Rannetiga ja üsna õnnestunult Raimond Kaugveriga (näiteks Eesti Kirjanduslugu lk 584). Viimase kohta on sealsamas kirjutatud “Kaugver ei ütle midagi uut ega üllatavat, kuid oma lugusid jutustab ta ladusalt ja huvitavalt”. Kas ja kui palju see väide Liivese kohta kehtib?

Ühte patta ei sobi Liives kellegagi. Ehkki kirjandusteadlased on moodustanud troikasid Jakobson-Rannet-Liives või Smuul-Rannet-Liives. Aga ühel ajastul siinses kultuurikitsuses elades-luues sõltuti üksteisest tahes-tahtmata. Ranneti käest võis vahel laenata peaparandusraha. Pealik Smuul suhtus Liivesesse heatahtlikult ja püüdis teda tölplaste eest kaitsta. Kaugveriga ühendasid Liivest rohkem inimlikud suhted kui loomeühtsus, ehkki nende proosatööd said olmekirjanduse vastase võitluse aktivistidelt ühtviisi rooska.

Ma ise tahaksin, et Liivest ei mäletataks mitte niivõrd tema moraliseeriva, töökultust ja kommunismiehitaja moraalikoodeksit ülistava kom&o uml;ödia “Viini postmark” (1964) järgi, vaid hoopis 1966 valminud “Kallimast kallima” järgi. See on minu arust üldse kõige naljakam Eesti NSVs kirjutatud näidend, seda mängiti edukalt Ungaris ja Saksa DVs. Millised on sinu meelest Liivese tekstid, mida tema rohkearvulisest toodangust esile tõsta?
“Viini postmark” oli ühest küljest tõepoolest justkui tüüpiline nõukakomöödia. Teisalt aga üsna lõikav kriitika ühiskonna pihta, kus valitses vale, vargus, variserlikkus, ahnus, võltsmoraal. Näidend uuris, mis juhtub, kui võltsühiskonnas üritada äkki üksnes tõtt kõnelda. “Kallimast kallim” ehitati üles vastupidise nipi najal, et mis juhtub, kui inimene võtab appi vale. Pöörase hooga “Kallim” oli tõepoolest “Postmargist” naljakam, sest tegu polnud satiiri või lavaföljetoni, vaid puhastverd huumoriga, näidend on sotsiaalsusest destilleeritud. Mõistetav, miks Lustspiel’i-lembesed sakslased “Kallimat” vähemasti seitsme linna teatris lustisid.

Miks Liives nii vähe komöödiaid kirjutas? “Kallimast kallim” näitab, et eeldusi tal ju oli. Seda olmeprahti produtseeriti ju ka ilma temata piisavalt, aga häid komöödiaid tehti vene ajal väga vähe.

Liives kirjutas komöödiaid, farsse, jante terve kuhja. Palju kõmu tekitas ta piiblilooline allegooria “Millest vaikis prohvet”, tükk sigitas võimudes kabuhirmu ja võeti Draamateatri lavalt kiirustades maha. Kirjanduslugu on siiani aga sootuks vaikinud groteskist “Kurat seinal”, mida pärast varjatud võitlusi lavale ei lastudki. Liives kirjutas komöödiaid ka üheksakümnendate alul, taastatud vabariigi pihta, vana Baskin lavastas näiteks ta päevakajakometi “Meie, patused”.

Ütlesid esitlusel, et ema viskas kõpla käest, kui raadios algas Liivese kuuldemäng “Hõbepaber”. Mis fenomen see ikkagi oli? Mis asi inimestele täpsemalt seal nii meeldis?

Liivese kuuldemängud olid omas ajas nähtus, mida tagantjärele keerukas seletada. Siiani on ikka rõhutatud meie modernistide-elitaaride ja kuuekümnendate põlvkonna tähtsust rahvuskultuuri iseteadvuse tõstmisel ja säilitamisel. Ent rahvuse torso, keskklass sai toekat tuge Liivese (Kaugveri jt) lihtsast ja siirast loomest. Me võime nüüd takkajärgi lugeda üle “Uusaasta öö” teksti, ent ei adu iial seda plahvatuseni pingul atmosfääri ja hingevärelemist, mis valitses viiekümnendate aastate teatrisaalis, kui laval läks laagrist naasnud mehe tundeline lugu. Raimond Valgre tangod tunduvad meile nüüdki armsatena, ent kui pärast sõda laulis akordionimees “Ei suutnud oodata sa mind”, siis naised töinasid hüsteeriliselt ja mehed jõid ennast seaks.

Liives ja naised?

Alul oli neid külluslikult, pärast vaid üks ja ainus.

Liives ja alkohol?
Kiindunud ja dramaatiline suhe.

Tahaksid sa veel midagi Liivese kohta öelda, mida raamatus ei ole?
Raamatus on kõik. Lugege ja ajastud voogavad teist üle.