04.10.2007, 00:00
Impeeriumi viimane megastaar
Ajaloolane Jüri Kotšinev soovitab soojalt tutvuda oma aja esibaleriini Matilda Kšessinskaja biograafiaga.
Coryne Hall
“Keiserlik baleriin. Matilda Kšessinskaja ja Romanovid”
Tõlkinud Karin Suursalu. Kunst, 2007. 424 lk.
Matilda Kšessinskaja – kes kas või põgusalt Vene ajalooga kokkupuutunuist poleks kuulnud seda nime. Eluaeg 1872–1971 räägib iseenda eest. Kšessinskaja sündis Aleksander II ajastul ning heitis hinge paar kuud enne oma sajandat sünnipäeva, kui hipiliikumine juba vaibuma hakkas.
Venemaal oli ballett sama populaarne kui seitsmekümnendatel rock’n’roll USAs ja Inglismaal. Kšessinskaja oli oma hiilgeajal megastaar ja polnud tema süü, et see periood langes kokku Vene keisririigi hävinguajaga.
Elitaarne ning juba keiser Nikolai I poolt võimsalt toetatud kunstiliik ballett ja tema priimabaleriinid olid justkui kogu vana elukorralduse visiitkaart ning see seletabki kõige paremini, miks kohe pärast veebruarirevolutsiooni hõivasid tööliste ja bolševike esindajad Matilda luksusvilla Petrogradis ning mitte ainult ei röövinud seda paljaks, vaid ka lagastasid ning vandaalitsesid erilise jõhkrusega, muutes põrandavanni hiigeltuhatoosiks ning kustes salonginurkadesse.
Ühel hetkel oli kõik Kšessinskaja jaoks kadunud nagu halvas unenäos. Tema kasukaid ja karusnahku hakkas kandma punane diplomaat Aleksandra Kollontai. Tema lugematuid Fabergé juveelitooteid müüdi veel kaua nii Venemaa kui välismaa täikadel ja antikvariaatides, aga mis luges see kõik, kui kadunud oli vana tsiviliseeritud keiserlik riigikorraldus, mille eliiti oma tantsukunstiga võludes jõudis Kšessinskaja isegi armulooni Nikolai II-ga. Tõsi küll, siis, kui too oli alles troonipärija, aga legend keisri armukesest baleriinist on laialt levinud. Hiljem, kui olud sundisid sellele (platoonilisele?) loole lõpu tegema, oli Kšessinskaja lähemates suhetes suurvürstide Sergei Mihhailovitši ning Andrei Vladimirovitšiga.
Erinevalt paljudest oma saatusekaaslastest õnnestus Matildal siiski koos oma tulevase abikaasa Andrei ja pojaga pääseda Läände emigratsiooni, kus ta töötas veel pikki aastaid balletiõpetajana. Olles küll kaotanud kõik materiaalses plaanis, säilitas Kšessinskaja oma sisemise väärikuse ega määrinud end konformismiga, mis oleks talle paratamatult külge kleepunud, kui ta oleks jäänud punasele Venemaale.
Iga lugeja võib selles raamatus näha seda, mida ise tahab. Mõnele on see huvitav elulookirjeldus, teisele järjekordne tõend bolševismi kuritegudest.
Autor on teinud ühe tüüpilise vea, kuna pole ise ilmselt ajaloolane. Kirjeldades möödaminnes esimese Romanovi – Mihhail Fjodorovitši saamist Vene troonile, on autor toonud ära kuulsa loo Ivan Sussaninist, kes oli poolakate väesalga metsa eksitanud ning sellega noore tsaari elu päästnud. Sussaninit on raamatus nimetatud suvaliseks talupojaks. Tegelikult oli Sussanini kujul tegemist Romanovite bojaarisuguvõsa Kostroma pärusmõisa mõisavalitsejaga.
Teine ajalooline möödapanek on raamatu lõpuosas, kus autor väidab, et valgekaartlased ei soovinud ennast kuidagi siduda endise keisri pereliikmetega ega monarhistidega. Kui välja arvata Lavr Georgievitš Kornilov, siis oli pärast kodusõja puhkemist enamik valge liikumise juhte võtnud üheselt suuna monarhismile, nähes, et antud oludes on teised suunad Venemaale hukatuslikud.
Monarhistid olid nii viimane keiserliku armee staabijuhataja k indral Aleksejev – üks valge liikumise algatajaid; Venemaa ülemvalitseja nime kandev admiral Koltšak kui ka Loodearmee juhataja kindral Judenitš ning kuulus kindral Denikin. Mitte kuidagi ei saa väita, et kõik valge liikumise liidrid olid kategooriliselt monarhismivastased.
Muus osas on aga raamat huvitav lugemine, mis heidab veidi valgust kadunud keisririigi lõpuaegadele.
“Keiserlik baleriin. Matilda Kšessinskaja ja Romanovid”
Tõlkinud Karin Suursalu. Kunst, 2007. 424 lk.
Matilda Kšessinskaja – kes kas või põgusalt Vene ajalooga kokkupuutunuist poleks kuulnud seda nime. Eluaeg 1872–1971 räägib iseenda eest. Kšessinskaja sündis Aleksander II ajastul ning heitis hinge paar kuud enne oma sajandat sünnipäeva, kui hipiliikumine juba vaibuma hakkas.
Venemaal oli ballett sama populaarne kui seitsmekümnendatel rock’n’roll USAs ja Inglismaal. Kšessinskaja oli oma hiilgeajal megastaar ja polnud tema süü, et see periood langes kokku Vene keisririigi hävinguajaga.
Elitaarne ning juba keiser Nikolai I poolt võimsalt toetatud kunstiliik ballett ja tema priimabaleriinid olid justkui kogu vana elukorralduse visiitkaart ning see seletabki kõige paremini, miks kohe pärast veebruarirevolutsiooni hõivasid tööliste ja bolševike esindajad Matilda luksusvilla Petrogradis ning mitte ainult ei röövinud seda paljaks, vaid ka lagastasid ning vandaalitsesid erilise jõhkrusega, muutes põrandavanni hiigeltuhatoosiks ning kustes salonginurkadesse.
Ühel hetkel oli kõik Kšessinskaja jaoks kadunud nagu halvas unenäos. Tema kasukaid ja karusnahku hakkas kandma punane diplomaat Aleksandra Kollontai. Tema lugematuid Fabergé juveelitooteid müüdi veel kaua nii Venemaa kui välismaa täikadel ja antikvariaatides, aga mis luges see kõik, kui kadunud oli vana tsiviliseeritud keiserlik riigikorraldus, mille eliiti oma tantsukunstiga võludes jõudis Kšessinskaja isegi armulooni Nikolai II-ga. Tõsi küll, siis, kui too oli alles troonipärija, aga legend keisri armukesest baleriinist on laialt levinud. Hiljem, kui olud sundisid sellele (platoonilisele?) loole lõpu tegema, oli Kšessinskaja lähemates suhetes suurvürstide Sergei Mihhailovitši ning Andrei Vladimirovitšiga.
Erinevalt paljudest oma saatusekaaslastest õnnestus Matildal siiski koos oma tulevase abikaasa Andrei ja pojaga pääseda Läände emigratsiooni, kus ta töötas veel pikki aastaid balletiõpetajana. Olles küll kaotanud kõik materiaalses plaanis, säilitas Kšessinskaja oma sisemise väärikuse ega määrinud end konformismiga, mis oleks talle paratamatult külge kleepunud, kui ta oleks jäänud punasele Venemaale.
Iga lugeja võib selles raamatus näha seda, mida ise tahab. Mõnele on see huvitav elulookirjeldus, teisele järjekordne tõend bolševismi kuritegudest.
Autor on teinud ühe tüüpilise vea, kuna pole ise ilmselt ajaloolane. Kirjeldades möödaminnes esimese Romanovi – Mihhail Fjodorovitši saamist Vene troonile, on autor toonud ära kuulsa loo Ivan Sussaninist, kes oli poolakate väesalga metsa eksitanud ning sellega noore tsaari elu päästnud. Sussaninit on raamatus nimetatud suvaliseks talupojaks. Tegelikult oli Sussanini kujul tegemist Romanovite bojaarisuguvõsa Kostroma pärusmõisa mõisavalitsejaga.
Teine ajalooline möödapanek on raamatu lõpuosas, kus autor väidab, et valgekaartlased ei soovinud ennast kuidagi siduda endise keisri pereliikmetega ega monarhistidega. Kui välja arvata Lavr Georgievitš Kornilov, siis oli pärast kodusõja puhkemist enamik valge liikumise juhte võtnud üheselt suuna monarhismile, nähes, et antud oludes on teised suunad Venemaale hukatuslikud.
Monarhistid olid nii viimane keiserliku armee staabijuhataja k indral Aleksejev – üks valge liikumise algatajaid; Venemaa ülemvalitseja nime kandev admiral Koltšak kui ka Loodearmee juhataja kindral Judenitš ning kuulus kindral Denikin. Mitte kuidagi ei saa väita, et kõik valge liikumise liidrid olid kategooriliselt monarhismivastased.
Muus osas on aga raamat huvitav lugemine, mis heidab veidi valgust kadunud keisririigi lõpuaegadele.
Elu nagu romantiline põnevusfilm
Balletisuurus Matilda Kšessinskaja sündis 1872. aastal Peterburi lähedal Ligovos. Tema vanaisa oli kuulus viiuldaja ja ema näitleja. Matilda tantsuanne ilmnes juba kolmeaastaselt ja loomuliku jätkuna asus ta hiljem õpingutele Peterburi Keiserlikku Teatrikooli balletiklassi.
Matilda Kšessinskaja neiueas tekitas kõmu tema armulugu tulevase tsaari Nikolai Romanoviga. Kuna aga Nikolai Romanov pidi troonipärijana abielluma kellegagi kuningasuguvõsast, oli see romaan juba ette hukule määratud. Hiljem tekkis Matildal suhe aga suurvürst Andreiga, kellega ta sai ka poja Vladimiri.
1896 nimetati Matilda Kšessinskaja prima ballerina assoluta’ks; seda tiitlit jagas ta itaalia virtuoosi Pierina Legnani’ga.
1904. aastal läks Kšessinskaja maailmaturneele. Esimese maailmasõja ajal avas ta kolmekümne voodikohaga haigla. 1917. aasta veebruarirevolutsioon tegi aga lõpu nii Matilda kodule ja teatrile kui ka paljudele armastatud inimestele, sealhulgas Nikolai Teisele. 1920. aastal Kšessinskaja emigreerus, algul Veneziasse, siis Prantsusmaale, kus ta ka suurvürst Andreiga abiellus.
Matilda Kšessinskaja seltsielu jõudis peagi endise grandioossuse tasemele – et seda aga rahaliselt ülal pidada, avas ta Pariisis balletikooli, õpetades muu hulgas näiteks Ivette Chauvire’i, Margo Fonteyni ja Pamela Mayd.
Kšessinskaja jätkas tantsimist kõrge eani: 1936. aastal esines ta 64aastaselt Londoni Covent Gardenis.
Matilda Kšessinskaja on maetud Sainte-Geneviève-des-Bois’ kalmistule Pariisis, mis on paljude vene emigrantide viimne puhkepaik.
Balletisuurus Matilda Kšessinskaja sündis 1872. aastal Peterburi lähedal Ligovos. Tema vanaisa oli kuulus viiuldaja ja ema näitleja. Matilda tantsuanne ilmnes juba kolmeaastaselt ja loomuliku jätkuna asus ta hiljem õpingutele Peterburi Keiserlikku Teatrikooli balletiklassi.
Matilda Kšessinskaja neiueas tekitas kõmu tema armulugu tulevase tsaari Nikolai Romanoviga. Kuna aga Nikolai Romanov pidi troonipärijana abielluma kellegagi kuningasuguvõsast, oli see romaan juba ette hukule määratud. Hiljem tekkis Matildal suhe aga suurvürst Andreiga, kellega ta sai ka poja Vladimiri.
1896 nimetati Matilda Kšessinskaja prima ballerina assoluta’ks; seda tiitlit jagas ta itaalia virtuoosi Pierina Legnani’ga.
1904. aastal läks Kšessinskaja maailmaturneele. Esimese maailmasõja ajal avas ta kolmekümne voodikohaga haigla. 1917. aasta veebruarirevolutsioon tegi aga lõpu nii Matilda kodule ja teatrile kui ka paljudele armastatud inimestele, sealhulgas Nikolai Teisele. 1920. aastal Kšessinskaja emigreerus, algul Veneziasse, siis Prantsusmaale, kus ta ka suurvürst Andreiga abiellus.
Matilda Kšessinskaja seltsielu jõudis peagi endise grandioossuse tasemele – et seda aga rahaliselt ülal pidada, avas ta Pariisis balletikooli, õpetades muu hulgas näiteks Ivette Chauvire’i, Margo Fonteyni ja Pamela Mayd.
Kšessinskaja jätkas tantsimist kõrge eani: 1936. aastal esines ta 64aastaselt Londoni Covent Gardenis.
Matilda Kšessinskaja on maetud Sainte-Geneviève-des-Bois’ kalmistule Pariisis, mis on paljude vene emigrantide viimne puhkepaik.