Imre Siil

“Marino Marini kontsert”

Eesti Keele Sihtasutus, 2009. 214 lk.


Imre Siili teine jutukogu osutus mitmeti meeldivaks üllatuseks. Kogumik koondab viis pikemat novelli ja omaeluloolise tsükli “Käänulise loometee algusest”. Nagu viimasest selgub, on autor pärit Taagepera kandist, kasvanud koolidirektori ja emakeele õpetaja peres ning kirjutanud esimese vihikutäie lühipalasid juba algkoolieas. 1970–80ndail Tartus eesti filoloogiat studeerides juhtis ta Noorte Autorite Koondist ning avaldas oma loomingut väljaandes “Salong”, käsikirjalistes “salakogumikes” ning Sirbis ja Vasaras. Igapäevast leiba on autor teeninud aga hoopis muudel aladel: õpetajana, küberneetikainstituudi teadurina, riigikantselei ülemana ja e-riigi ühe alusepanijana. Informaatikakeskuse direktorina (enne selle ümberstruktureerimist – jõhkrat poliitilist “puhastust” 2003. aastal); praegu aga diplomaadina EN-i Eesti alalises esinduses Strasbourg’is.


Riigiametniku hingeelu on eesti kirjanduses vähe kujutatud – peale Jaak Jõerüüdi mõne novelli ja romaani “Raisakotkad” ei tulegi midagi ette. Imre Siili kogumiku esimese novelli “Lembitu kaugem perspektiiv” peategelane on ennastsalgav tööle pühendunud keskealine juhtivtöötaja (autori alter ego?), kelle kõik uuendused ja sissetöötatud süsteemi hävitab uus nahaalne ja võhiklik kantsler, marksismi-leninismi ülikoolis õppinud “vana vintske punase tõu puhtavereline esindaja”. Lembitu hing põgeneb ülemuse laamendamise eest, unistab paremast maailmast ja lendab juba kõrgete sfääride poole, et siis jutu lõpul maanduda isamaa jõemutta, mis näib sümboliseerivat ministeeriumis toimuvat. “Teeristil” on nostalgiline tagasivaade üliõpilaspõlve armusuhetele, katse mõista erinevaid naishingi ja nende seast endale sobivat leida. Rõõmsameelse Hanna metamorfoos muserdatud riiakaks olendiks oma mehe, “rämeda maamehejuraka” koju saabudes paneb tudengihakatise enda senises naisekontspetsioonis korrektiive tegema ning jääb pikaks ajaks mõistatuseks. “Marino Marini kontsert” ja “Täiuslikud hetked” süvenevad lapsepõlve eredamatesse sündmustesse läbi väikese poisi silmade. Autori võime kirjeldada kümneid suuri ja väikesi juhtumusi ja tundeseisundeid aastakümneid hiljem kõneleb tema hämmastavalt heast mälust. “Täiuslikud hetked” kirjeldab Raineri vanemate lahkumineku tragöödiat leebete suvemaastike taustal maakohas. Novell lõikab hinge rohkem kui teised – see on komponeeritud väikese lapse rahuliku majaehitustöö pidevate katkestustena “hullude” täiskasvanute poolt, kes tema turvalise maailma segi löövad. Laps veetakse linna vanemate vihaste heitluste tunnistajaks; sellega kontrasteeruvad tüüned hetked vanaema talus, sisendades perekonna püsimise lootust.” Oma parimad tekstid on Imre Siilil õnnestunud kirjutada tundlikult ja visuaalselt, kujutades tegelasi kerge huumoriga, kohati irooniaga, ning pakkuda mõtlemisainet ja tekstinaudingut nõudlikumalegi lugejale.