Aga ajakompass oli juba läände pöördumas ning seetõttu juhtus nii mõndagi kurioosset. 1987. aasta Kunstnike Liidu kongressil "unustas" KL sekretär Heinz Valk sõna anda seltsimees Rein Ristlaanele ning too tormas näost punasena ise pulti. Saal reageeris naeruga. Septembris 1993 toimus Sakala keskuses aga II Põhja- ja Baltimaade arhitektuuritriennaal deviisi all "Arhitektuur ja individuaalsus". Teadmiseks, rahvusvahelisi arhitektuurikongresse ei peeta keskpäraseks peetud hoonetes.

Alla neljakümnestele kommunismitont propagandavankri ette rakendatuna enam korda ei lähe. Nende jaoks seostub Sakala ikkagi konkreetsete perestroikajärgsete üritustega ja kontsertidega, sest sõubisnis on majas pesitsenud kõrvu kõrgeimate vaimsete väärtustega terve iseseisvusaja. Tõsisema muusika huvilisi köitsid seal NYYD-festivali kontserdid. "Jazzkaare" koduks oli ta kõige pikemat aega. Ühe "Jazzkaare" ajal oli kontserte majas ilmselt rohkem kui Saku Suurhallis mitme aasta peale kokku.

Viimase paari aasta jooksul on Sakalat seoses omanikuvahetusega tõesti minimaalselt ekspluateeritud - taustaks uue omaniku tellitud ekspertiis, mis kuulutas maja varisemisohtlikuks. See ei takistanud kummalisel kombel Peeter Rebase enda meelelahutusfirmal BDG ja sellega seotud üritustekorraldajal FBI-l kutsumast veel eelmisel kevadel rahvast "Club UK" ja "Jazz in Motioni" kontsertidele.

Ka läinudtalvine PÖFFi morbiidne avagala oli Sakalas. Jeanne d'Arci kannatused ja hulk küünlaid. Parateaduste magistrid võisid muidugi nii mitmete küünaldetseremooniate pealt vabalt hukku ennustada, sest alates 1998. aastast on see elava tulega loitsimine Pimedate Ööde ajal seal järjekindlalt toimunud. Aga tõsisemalt, PÖFF sobis sinna hästi - saalis võis nautida sünkroontõlke võlu ja viperusi, hiigelpikad garderoobisabad seansi järel olid diskussioonist ja diskuteerimisest tulised - mitte nagu mõni aasta hiljem garderoobita Superkinoplatsas, kus ühest otsast imeti filmirahvas sisse ja teisest sülitati välja - otsi aga ise linna pealt kohvik, kus muljeid vahetada.

90ndate alguses luges Sakala keskuses loenguid tänane Tallinna ülikooli rektor Rein Raud. Märsilohistajate hordid kuulasid ahnelt ka Mihhail Lotmani kirjandusteooria loenguid. Näitsikutel oli hea kooli jalutades pruunide klaasseinte ees oma välimust kohendada. Akadeemilist vaimu hoidis 90ndate keskel majas ka Õigusinstituut.

Uute aegade tulles kasutasid keskuse suurt konverentsisaali oma koosolekuteks mitmesugused kristlikud kogudused - mormoonidest elusõnalasteni välja. Kommunistliku religiooni vahetas kiiresti välja kapitalistlik religioon - tootmise, müümise ja tarbimise kolmainsus. Näiteks korraldas võrkturundusega tegelev firma Golden Neo-Life D inamite International OÜ (GNLD) Sakalas seminari, ja maja oli nii paksult rahvast täis, et kirp ka ei mahtunud hüppama.

Mitte just kõige graatsilisema arhitektuuriga, kuid see-eest interjööris oma lihvitud marmori, vitraažide ja lühtritega eksklusiivsust väljendav hoone oli koduks ka ilu-ilma tegijatele. Tallinna Moemaja kaks korda aastas korraldatud moedemonstratsioonid tõid veel 1990. aastate algul saali täis. Enelin Meiusi organiseeritud moe-show oli aga sahmakas Chanel no 5d eestlase kannikesevee ja odekolonniga harjunud sõõrmeile. Kohal olid kuumad prantsuse moegurud eesotsas Paco Rabanne'iga. Sissepääs oli juba valikuga - nüüdsest hakati Eestis vahet tegema vip-inimestel ja tavalistel inimestel. See oli ka ainus kord, mil prantsuse haute-couture'i tegijaid Baltimaades nähtud on.

Ning just Sakala keskuses said kroonitud meie esimesed missid - eestlase nisuvälja-blondid kaunitarid võtsid omavahel mõõtu, televiisori vahendusel kinnistus noorte habraste piigade alateadvusesse kui mantra naiseilu kuldlõige - maagilised 90/60/90.

Rahvusvahelise seksuaalvähemustest poplauljate paraadi juhatas Sakala keskuses sisse 1993. aastal toimunud inglise gay-ikooni Marc Almondi peaaegu ilma reklaamita tehtud kontsert. Aga Sakala keskuses on aetud ka lihalikuma kultuuri asju. Seal on peo püsti pannud nii "Sekspeditsioon" kui "(S)extravaganza". Ei mäletagi, kumma raames kolistas keskuse väikses kinosaalis kodanik Palumäe pornoteater.

Pornoteatrist tõsisem ja professionaalsem on Sakalas siiski olnud päristeater. Et suures saalis loovalt tänapäevast teatrit teha saab, näitas viimati läinud aastal sinna Narva Aleksandri kirikust "imporditud" Roman Baskini lavastus "Orkestriproov".

Kaastöö Tiina Jõgeda, Argo Ideon, Harry Liivrand, Siim Nestor, Aarne Ruben, Sulev Vedler.