"Niisiis, teatriilma sigines Mikk.

Sigines kuidagi isemoodi, peaaegu märkamatult.

Ei mingit: ma tulen, ma tulen…

Ei mingit: ta tuleb, ta tuleb…

Oli olemas, ja kõik. Nagu uss õunas või rusikas lõuas.

Mängis kohe keerulisi rolle.

Lavastas kohe keerulisi tükke."

Nii iseloomustas Voldemar Panso noort näitlejat ja lavastajat Mikk Mikiveri, oma esimese lennu lemmikõpilast, raamatus "Portreed minus ja minu ümber". Märksa hiljem kokku kogutud "Lavastajaraamatus" tunnistas Mikiver, et just Panso oli see, kes talle "maailma jaoks silmad andis". Ja need silmad vaatasid igatsusega teatri poole kuni esmaspäevani, mil 68aastase näitleja ja lavastaja elupäevad lõppesid.

Elutee

Mikk Mikiver sündis 4. septembril 1937. aastal. Lapsepõlv möödus Loksal. Panso taipas ilmselt kõige paremini, kuidas see mere-äärne elu Mikiveri kujundas. Ta iseloomustas Miku tundeilma kui mõrkjat ja karedat.

"Kadakane ja kibuvitsane,

mitte stepiavar, vaid metsahämar,

pisut salavaikne ja arvamata;

isegi sirgjoonelises hämarusse sumbuv.

Miku looming ei naera ja naer ta fotole ei sobi.

Mikk on kiudjas ja okslik.

Ja kui uskuda, et sünnipaik inimese kujunemisse jälje jätab, siis võiks Mikku Loksa-poolseks pidada. Aga mitte niisuguseks, kes Loksalt ilmamerele on purjetanud ning purjetuuled veresse laulma jätnud, vaid niisuguseks, kes merekaldal ihanud ja igatsenud ning iha ja igatsuse verre ja hinge matnud."

Lavastajatee

Noor lavastaja Mikiver tahtis ära, tahtis vaadata kitsast Eestist kaugemale, tuua Draamateatri ja Noorsooteatri lavale maailmatekste. Ja tõi ka, Anouilh’ "Antigone", Shakespeare’i "Hamleti" jt. Kuid Eesti teatri jaoks jääb ta ometi olulisemaks omadramaturgia lavaletoojana – Kruusvalli "Pilvede värvid", Kaplinski "Neljakuningapäev", Kitzbergi "Libahuht" ja "Tuulte pöörises", Tammsaare teosed ja paljud teised autorid. Mingil hetkel tabas teda äratundmine, et provintsis saab ka suurelt mõelda, ja eeskujusid pole vaja kaugemalt otsida. "Lavastajaraamatus" tõdeb ta, et maailmateatrit ilma eesti teatrita pole. "Oleme osa tervikust. Loogiliselt."

Lavastajatee alguse kohta on Mati Unt kogumikus "Kuradid ja kuningad" arvanud: "Mikiver oli tõesti kaua aega kaalutletud, ohjeldatud mõtteteatri preester. Tema lavastuste teatud plakatlikkus pani imestama, kui samal ajal mõelda tema näitlejanatuurile, mis on täis närvilisust, distantsi, pidevat pingeseisundit, lahendamata tunge, groteski. Kuid "Proovireisija surm" oli ilmselt juba sügavussetungiv. Ja "Ära jäta mind" on väga inimlik lavastus /---/."

Näitlejatee

Panso sõnade kohaselt "mõtlev näitleja ja mõtte näitleja" tegi meeldejäävamad rollid Adolf Šapiro Tšehhovi-lavastustes: Lopahhin "Kirsiaias" ja Veršinin "Kolmes ões" ning Protassovi roll Tolstoi "Elavas laibas". Turgenevi "Isad ja pojad" Linnateatris jäi haiguse tõttu katki. Jaak Allik kirjutas aastal 1981 Mikiveri Protassovi rollist järgmist: "Mikiveri lavalolekus pole ühtegi tühja minutit, ühtegi sisutut pilku või juhuslikku puhkepoosi... Kui Mikiveri kõrval poleks nii tugevat ansamblit, võiks etendusest elamuse saada ka siis, kui unustada ülejäänute lavalolu ja jälgida pilguga ainuüksi Mikiveri nägu." Just selle intiimse väljendusrikkuse tõttu oli ta ka nõutud filminäitleja nii Eestis, Rootsis, Soomes, Norras, Inglismaal, Leedus kui Armeenias.

* * *

Rein Raamat filmis suvel 15 kasseti jagu materjali, portreteerimaks eesti kultuuri üht suurkuju, kes oli jõudsalt 2003. aasta insuldist taastunud. Nad külastasid koos Mikuga paiku, mis teatrimehele olulised. Käisid isegi Soomes Rauno Molbergiga kohtumas, kelle filmis "Sõbrad, seltsimehed" ta ühe oma parimatest filmirollidest tegi.

Dokumentaalfilm Mikiverist peaks valmima märtsikuus. Viimastes ülesvõetud kaadrites jalutab Mikiver sügisel Palmse mõisa pargis, näidates ja selgitades, kuidas ta paviljonis "Preili Julie’d" lavastama hakkab. Draamateatri lavale jäi toomata rootslase Lars Noreni näitemäng "Vaikne muusika", mille peale Mikk seal Võsul maamajas iga päev mõtles…

Mikk Mikiver

Aasta tagasi enne jõule käisin Mikiveri juures Võsul, et lasta insuldist toibuval maestrol kirjeldada oma päeva. Mikiver tuli välja värava juurde vastu, kutsus tuppa, keetis kohvi. Püüdis rääkida, aga sõnad ei tulnud meelde. Käisin Mikiveri juures kolm päeva ja vähehaaval hakkas jutt ladusamaks minema. Kolmandal päeval rääkis Mikiver juba täitsa nitševoo. Ja siis – ta tahtis rääkida, kuidas nad vanasti rannas kala suitsutasid, aga sõna kala meelde ei tulnud. Mikiver hüppas püsti ja tegi kõva häält, nii et lagi värises, aga kala meelde ei tulnud. Siis jäi Mikiver vaikseks ja naeratas.

Tal oli laual lahti aabits, kust ta tähti õppis, ja näidend, mida ta lavastada püüdis. Tasakene-tasakene, nagu ta ütles. Sest poisid ütlevad, hakka peale, mis sa veel ootad! Kella oskas ta näidata ainult näpuga osutite pealt, aga näitemängu luges raudselt iga päev.

Varasematel aastatel aristokraatlik ja kaugevõitu Mikiver tundus nüüd heatahtlik ja soe. Rääkis, kuidas ta poistele vastu vaidleb ja näidendiga viivitab, aga oli ilmselgelt tänulik, et poisid teda tagant torgivad. Ta ütles inimeste kohta hästi. Telest tuli Ingmar Bergmani dokumentaalfilm ja Mikiver kiitis Oi, see on võimas vanamees! Kuradi võimas! Ja lisas sama soojaga, kui head on meie poisid Üksküla, Lutsepp ja Kangur. Oi, nad on head! Rääkis oma näidendist ja poistest ja mismoodi see võiks olla. Lisas ah, need on ainult mu mõtted ja kas sellest kunagi midagi saab…Aga ta silm säras. Pani mütsi pähe ja tuli välja väravani kaasa.

Madis Jürgen