Tema ­sulest pärineb 1998. aastal ilmunud “Vana-Egiptuse kultuurilugu”, mis peagi põhjalikult täiendatuna taas välja antakse. Stadnikovi tõlgitud ja kommenteeritud inimkonna vanimate kirjandusteoste hulka kuuluvat “Ptahhotepi elutarkust” esitletakse aga 7. detsembril.

Sergei Stadnikov iseendast:

Sügis
Kõige imelisema sügiselamuse sain poolteist kuud tagasi, viibides Türgi vägede poolt okupeeritud Põhja-Küprosel asuval Messaoria tasandikul, kust avanesid hingematvad vaated Pentadaktilose mäestikus asuvale Püha Hilarioni prantsuse gooti stiilis ehitatud keskaegsele lossile.

Raamat
Just äsja trükivalgust näinud Sergei Stadnikovi “Ptahhotepi elutarkuse” ülelugemine. Selle Vana-Egiptuse üliku ja mõttetarga didaktilise teose mõtestamine (eriti öösiti) on tõepoolest ülimalt nauditav. Kusjuures õige paljud eetilist laadi maksiimid on sisuliselt aktuaalsed ka praegu, näiteks hoiatus ahnuse eest.

Akadeemilised väljakutsed
Praegu valmistun vaimselt “Vana-­Egiptuse kultuuriloo” teise ja täiendatud trüki välja­andmiseks. See saab kindlasti olema väga nauditav ja pingeline töö!

Lõõgastus
Kuulan vaheldumisi Claudio Monteverdi, Johann Sebastian Bachi, Wolfgang Amadeus Mozarti, Adriano Celentano, Pjotr Iljitš Tšaikovski ning Tom Jonesi loomingut. Aeg-ajalt väisan suurepärase näitlejate kollektiiviga Linnateatrit, viimati meeldis eriti “Meie, kangelased”.

Mõtisklused elust
Mõnikord meenutan üht vähemalt viieteist aasta tagust professor Ene Graubergi pajatust, kes tutvustas ühele privaatseltskonnale esimest peaministriaega pidava Mart Laari omaaegset emotsionaalset isiklikku veendumust, mille kohaselt väike Eesti ei suuda muidugi täielist egüptoloogia kateedrit üleval pidada, küll aga saaks eranditult erialalise tööga (sic!) kindlustada vähemalt ühte ­egüptoloogi. See tuumakas mõte öeldi poolavalikult välja täie tõsiduse ja veendumusega. Ootan põnevusega unistuste täitumist.

Lugu ilmus 2011. aastal sarjast "Toidublogi"