19.04.2007, 00:00
India hirmud ja rõõmud
Vastandlike tunnetega naasis Hindustanist kodumaale Sulev Vedler.
Mu reisikaaslased tõenäoliselt itsitasid sisimas
mu üle, sest nemad end ei vaktsineerinud ning tarbisid profülaktika
mõttes igal õhtul tsutikese džinni.
Tundsin, et kui nii edasi läheb, siis vist suren ära.
See juhtus reisi neljandal päeval. Tegin oma arust kõik õigesti. Käisin Tallinnas perearsti juures ning õde vaktsineeris mind difteeria ja hepatiidi vastu. Hoiatas, et hinnad on valusamad kui süstid ise. Kaks sutsu maksid 1100 krooni.
Siis külastasin reisimeditsiini keskust ja sain süsti tüüfuse vastu (400 krooni). “Olge ettevaatlik, kasutage ainult keedetud vett ja ei mingeid jääkuubikuid, mida baarides pakutakse. Te ei tea ju, kust nende tegemiseks on vett võetud. Toorest kala ei tasu ka süüa,” hoiatas ta.
Loomulikult neelasin igal hommikul tableti malaaria vastu, sest enne reisi raporteeris Ekspress eestlaste haigestumisest. Valida anti kahe rohu vahel: üks oli odav, aga kõrvalmõjuna võinuksin käituda kogu reisi ajal nagu vaimuhaige, ning teine kallis: leht pille maksab 700 krooni. Ajakirjanikud on muidugi aju ehituselt imelikud inimesed, aga et hulluks minna?
Maksin 1400 krooni ehk kahe lehe eest, kuna neid pille peab võtma ka nädala jagu pärast koju tagasi jõudmist.
Kohapeal jõin pudelivett, sõin viietärnihotellides ja ei ostnud ühtegi puuvilja tänavalt. Alatihti puhastasin käsi niiskete taskurättidega, mille soetamiseks pidin endale selgeks tegema Tallinna suurpoodide kosmeetikalettide kaubajaotuse.
Neljandal reisipäeval läks aga just minul tervis käest ära. Jooksin hotellis kõhuvaluga voodi ja WC vahet; kahtlustasin lõpuks, et olen saanud mingi eriti raske tõve ja ägasin: “Kui nii edasi läheb, siis on minuga lõpp.”
Kaotasin lõpuks kaalust neli kilo.
Koju naastes tundsin aga sooja äratundmisrõõmu, kui Postimehe naljanurk soovitas prints Charlesile kõhukinnisuse vastu Indiasse sõita...
Teiseks kuulsin enne reisile minekut, et keegi oli soojal maal leidnud hotellist mao. Niisiis vaatasin igas linnas esmalt oma toa põhjalikult üle, uurisin isegi voodialused. Polnud seal midagi.
Vaid viimasel korral, kui peatusime lennupausi ajal hotellis ainult neljaks tunniks, ei heitnud ma pilku voodi alla. Ikkagi luksushotell, otse ookeanirannal, ühese toa letihind algab 3000 kroonist öö kohta.
Istusin tugitoolis, rüüpasin õlut ja vaatasin “Kes tahab saada miljonäriks” hindikeelset versiooni. Ja siis korraga tuhises mu jalge vahelt keegi läbi.
Õnneks oli see vaid rott. Kui aga mõelda, millisest pisikuterohkest kloaagist see rott pärit võis olla ja et kui juba rott sisse pääses, siis võivad tulla ka teised loomad...
Helistasin vastuvõttu. Sealne härra küsis imestunult: “Rott meie hotellis? Seda pole kunagi olnud! Ega te ei eksi?” – “Ei ja veel kord ei.”
Teisel pool toru väljendati veel kord imestust, kuid mõne minuti pärast oli valge käterätikuga boi siiski ukse taga ja teatas, et nüüd läheb rotipüüdmiseks lahti. Mina sain tema mööbeldamist vaadates lõuatäie naerda.
Tegelikult tundsin enne reisi teatavat kõhedust kogu India ees: ta paistis kuum ja räpane. Tagasi tulles tean ma, et ta ongi kuum ja räpane, kuid eksootika kaalub selle üles. Eestlasele on kogu see 1,1 miljardi elanikuga suurriik nagu üks suur muuseum: niivõrd erinev on sealne elu meie omast.
Käisin Indias sealse turismiameti kulu ja kirjadeg a. Loomulikult pakkusid nad omalt poolt parimat: häid hotelle, võrratuid ajaloomälestisi ning lummavaid liivarandu (neid tasub külastada, India on tõesti äge), kuid mind rabasid kõige enam hoopis sealsed tänavad.
Hea kolleeg Märt Kivine rääkis kord, et riikide arengutaseme mõõtmiseks kasutatakse hulkuvate koerte indeksit (ta ütles, et ei tee nalja): mida rohkem leidub tänaval hulkuvaid
koeri, seda vähem on riik arenenud.
Koerte rohkus kinnitab, et India on totaalne arengumaa. Kutsad lebasid kuuma käes nagu surnud. Üks neist – see oli Vana-Goas, kus termomeeter näitas varjus +34 ºC – püstitas ilmselt laiskuse maailmarekordi: nähes silmanurgast lindu, venitas ta lõuad laiali, lootes, et ehk lendab tiivuline ise talle suhu.
Tegijateks pole India uulitsatel siiski mitte koerad, vaid hulkuvad lehmad, kes tuhnivad solgihunnikutes. Erinevalt meie tänavatest visatakse Indias rämps maha ja sageli jookseb kõnnitee veeres solgioja.
Sealsamas rämpsu vahel ja haisu sees mängivad lapsed, naised pesevad pesu ning paljud isegi ööbivad seal (ja mererandades), kuna koju- ja tööleminek võtab liiga kaua aega või neil polegi kodu.
Kõige vingem on India uulitsate puhul liiklus. Ainuüksi Mumbai kesklinnas sõidab ringi kümneid tuhandeid taksosid, rääkimata rikšadest. Teed on jagatud küll radadeks, kuid masinad sõidavad nii, nagu ise tahavad, ehk sageli keset valget joont. Kui ühes suunas läheb kolm rada, pole mingi ime, kui seal sõidab korraga neli autot või kuus rikšat. Ei tasu üllatuda, kui keegi vastassuunas liigub: nii on talle ilmselt lihtsam. Juhtub ka seda, et suurel maanteel tuleb ette kohti, kus tee lihtsalt kaob ning tuleb ukerdada mülgaste vahel.
Enimlevinud heli on auto- ja motopasunate oma. Kuid see pole närviline rullnoklik tuututamine nagu Tallinnas, vaid elustiil. Vähemalt poolte masinate tagaküljele on maalitud kiri “Horn please!” ehk “Palun tuututa!” – siis saab juht aru, et keegi tahab temast mööduda kas
vasakult või paremalt. Enne kurvi tasub samuti hoiatuseks signaali lasta.
Üllataval kombel nägin kümne päeva jooksul vaid kolme tõsist avariid ja ühte laipa. Masinate küljed on aga päris tihti mõlgitud ja kriimulised, nagu oleks Lasnamäe pätikamp neile nugadega jutte peale vedanud. Ei aidanud ka see, kui uksele või armatuurlauale oli maalitud õnnetoov haakrist ning kabiin täis riputatud vanikuid ja jumalate kujutisi. Liiklusega võrreldes veelgi hämmastavam on tänavate kohal jooksev elektriliinide võrgustik, mis meenutab väikelapse käest läbi käinud lõngapundart.
Loomulikult on India tänavad üks suur elav turg. Ma ei üllatunud, kui kuulsin Goas, kuidas turumüüja küsis “kaks sata” ja “sata viiskümmend”, sest sinna käib Tallinnast otselend ja eestlasi juba tuntakse kohapeal. See oli aga küll vägev, kui keset riiki asuvas Agra linnas, mingis suvalises rõivapoes, vaatas poepidaja säraval silmil minu ja mu reisikaaslaste otsa ning ütles kohe: “Lab dien!” Nähes, et raputame pead, tõmbas ta naeratuse veel laiemaks ja sõnas: “Tere-tere!”
Tundsin, et kui nii edasi läheb, siis vist suren ära.
See juhtus reisi neljandal päeval. Tegin oma arust kõik õigesti. Käisin Tallinnas perearsti juures ning õde vaktsineeris mind difteeria ja hepatiidi vastu. Hoiatas, et hinnad on valusamad kui süstid ise. Kaks sutsu maksid 1100 krooni.
Siis külastasin reisimeditsiini keskust ja sain süsti tüüfuse vastu (400 krooni). “Olge ettevaatlik, kasutage ainult keedetud vett ja ei mingeid jääkuubikuid, mida baarides pakutakse. Te ei tea ju, kust nende tegemiseks on vett võetud. Toorest kala ei tasu ka süüa,” hoiatas ta.
Loomulikult neelasin igal hommikul tableti malaaria vastu, sest enne reisi raporteeris Ekspress eestlaste haigestumisest. Valida anti kahe rohu vahel: üks oli odav, aga kõrvalmõjuna võinuksin käituda kogu reisi ajal nagu vaimuhaige, ning teine kallis: leht pille maksab 700 krooni. Ajakirjanikud on muidugi aju ehituselt imelikud inimesed, aga et hulluks minna?
Maksin 1400 krooni ehk kahe lehe eest, kuna neid pille peab võtma ka nädala jagu pärast koju tagasi jõudmist.
Kohapeal jõin pudelivett, sõin viietärnihotellides ja ei ostnud ühtegi puuvilja tänavalt. Alatihti puhastasin käsi niiskete taskurättidega, mille soetamiseks pidin endale selgeks tegema Tallinna suurpoodide kosmeetikalettide kaubajaotuse.
Neljandal reisipäeval läks aga just minul tervis käest ära. Jooksin hotellis kõhuvaluga voodi ja WC vahet; kahtlustasin lõpuks, et olen saanud mingi eriti raske tõve ja ägasin: “Kui nii edasi läheb, siis on minuga lõpp.”
Kaotasin lõpuks kaalust neli kilo.
Koju naastes tundsin aga sooja äratundmisrõõmu, kui Postimehe naljanurk soovitas prints Charlesile kõhukinnisuse vastu Indiasse sõita...
Teiseks kuulsin enne reisile minekut, et keegi oli soojal maal leidnud hotellist mao. Niisiis vaatasin igas linnas esmalt oma toa põhjalikult üle, uurisin isegi voodialused. Polnud seal midagi.
Vaid viimasel korral, kui peatusime lennupausi ajal hotellis ainult neljaks tunniks, ei heitnud ma pilku voodi alla. Ikkagi luksushotell, otse ookeanirannal, ühese toa letihind algab 3000 kroonist öö kohta.
Istusin tugitoolis, rüüpasin õlut ja vaatasin “Kes tahab saada miljonäriks” hindikeelset versiooni. Ja siis korraga tuhises mu jalge vahelt keegi läbi.
Õnneks oli see vaid rott. Kui aga mõelda, millisest pisikuterohkest kloaagist see rott pärit võis olla ja et kui juba rott sisse pääses, siis võivad tulla ka teised loomad...
Helistasin vastuvõttu. Sealne härra küsis imestunult: “Rott meie hotellis? Seda pole kunagi olnud! Ega te ei eksi?” – “Ei ja veel kord ei.”
Teisel pool toru väljendati veel kord imestust, kuid mõne minuti pärast oli valge käterätikuga boi siiski ukse taga ja teatas, et nüüd läheb rotipüüdmiseks lahti. Mina sain tema mööbeldamist vaadates lõuatäie naerda.
Tegelikult tundsin enne reisi teatavat kõhedust kogu India ees: ta paistis kuum ja räpane. Tagasi tulles tean ma, et ta ongi kuum ja räpane, kuid eksootika kaalub selle üles. Eestlasele on kogu see 1,1 miljardi elanikuga suurriik nagu üks suur muuseum: niivõrd erinev on sealne elu meie omast.
Käisin Indias sealse turismiameti kulu ja kirjadeg a. Loomulikult pakkusid nad omalt poolt parimat: häid hotelle, võrratuid ajaloomälestisi ning lummavaid liivarandu (neid tasub külastada, India on tõesti äge), kuid mind rabasid kõige enam hoopis sealsed tänavad.
Hea kolleeg Märt Kivine rääkis kord, et riikide arengutaseme mõõtmiseks kasutatakse hulkuvate koerte indeksit (ta ütles, et ei tee nalja): mida rohkem leidub tänaval hulkuvaid
koeri, seda vähem on riik arenenud.
Koerte rohkus kinnitab, et India on totaalne arengumaa. Kutsad lebasid kuuma käes nagu surnud. Üks neist – see oli Vana-Goas, kus termomeeter näitas varjus +34 ºC – püstitas ilmselt laiskuse maailmarekordi: nähes silmanurgast lindu, venitas ta lõuad laiali, lootes, et ehk lendab tiivuline ise talle suhu.
Tegijateks pole India uulitsatel siiski mitte koerad, vaid hulkuvad lehmad, kes tuhnivad solgihunnikutes. Erinevalt meie tänavatest visatakse Indias rämps maha ja sageli jookseb kõnnitee veeres solgioja.
Sealsamas rämpsu vahel ja haisu sees mängivad lapsed, naised pesevad pesu ning paljud isegi ööbivad seal (ja mererandades), kuna koju- ja tööleminek võtab liiga kaua aega või neil polegi kodu.
Kõige vingem on India uulitsate puhul liiklus. Ainuüksi Mumbai kesklinnas sõidab ringi kümneid tuhandeid taksosid, rääkimata rikšadest. Teed on jagatud küll radadeks, kuid masinad sõidavad nii, nagu ise tahavad, ehk sageli keset valget joont. Kui ühes suunas läheb kolm rada, pole mingi ime, kui seal sõidab korraga neli autot või kuus rikšat. Ei tasu üllatuda, kui keegi vastassuunas liigub: nii on talle ilmselt lihtsam. Juhtub ka seda, et suurel maanteel tuleb ette kohti, kus tee lihtsalt kaob ning tuleb ukerdada mülgaste vahel.
Enimlevinud heli on auto- ja motopasunate oma. Kuid see pole närviline rullnoklik tuututamine nagu Tallinnas, vaid elustiil. Vähemalt poolte masinate tagaküljele on maalitud kiri “Horn please!” ehk “Palun tuututa!” – siis saab juht aru, et keegi tahab temast mööduda kas
vasakult või paremalt. Enne kurvi tasub samuti hoiatuseks signaali lasta.
Üllataval kombel nägin kümne päeva jooksul vaid kolme tõsist avariid ja ühte laipa. Masinate küljed on aga päris tihti mõlgitud ja kriimulised, nagu oleks Lasnamäe pätikamp neile nugadega jutte peale vedanud. Ei aidanud ka see, kui uksele või armatuurlauale oli maalitud õnnetoov haakrist ning kabiin täis riputatud vanikuid ja jumalate kujutisi. Liiklusega võrreldes veelgi hämmastavam on tänavate kohal jooksev elektriliinide võrgustik, mis meenutab väikelapse käest läbi käinud lõngapundart.
Loomulikult on India tänavad üks suur elav turg. Ma ei üllatunud, kui kuulsin Goas, kuidas turumüüja küsis “kaks sata” ja “sata viiskümmend”, sest sinna käib Tallinnast otselend ja eestlasi juba tuntakse kohapeal. See oli aga küll vägev, kui keset riiki asuvas Agra linnas, mingis suvalises rõivapoes, vaatas poepidaja säraval silmil minu ja mu reisikaaslaste otsa ning ütles kohe: “Lab dien!” Nähes, et raputame pead, tõmbas ta naeratuse veel laiemaks ja sõnas: “Tere-tere!”
India pärlid
Mida vaadata nn kuldses kolmnurgas Delhi-Agra-Jaipur, riigi suurimas linnas Mumbais ja rannaparadiisis Goas?
Taj Mahal
Mitte ainult Agra, vaid kogu India aare. Särav kalliskivi keset indiapärast räpasust.
Valgest marmorist hoone meenutab kujult idamaist mošeed, kuid on tegelikult maailma kuulsaim haud Egiptuse püramiidide järel. Nad mõlemad kandideerivad seitsme uue maailmaime leidmiseks korraldatud konkursil, mille võitjad kuulutatakse välja 07.07.07 ehk tänavu 7. juulil.
Taj Mahali lasi ehitada šahh Jahan oma lemmiknaise Mumtaz Mahali mälestuseks, kes suri 1631. aastal neljateistkümnenda lapse sünnitamisel. Taj Mahal asub Yamuna jõe ääres. Legendi kohaselt tahtis šahh enda tarbeks luua teisele poole jõge Taj Mahali mustast marmorist koopia. Kuid ta jõudis püstitada vaid ühe valvetorni, siis pani ta poeg isa koduaresti ja ehitustööd peatusid.
Lõpuks maeti šahh naise kõrvale. Tema haud on ainus mittesümmeetriline asi kompleksis. Kusjuures külastajad näevad hoone sees tegelikult vaid sarkofaagide koopiaid, õiged hauad asuvad eraldi ruumis maa all, kuhu turiste ei lasta. Peahoone kõrval sirgub neli minaretti, mis on õrnalt väljapoole kaldu, sest nii paistavad nad kaugelt vaadates püstistena ning maavärina puhul ei varise haudade peale.
Jaipuri Hawa Mahal ja Ameri palee
1799. aastal maharadža haaremi tarbeks rajatud Hawa Mahali ehk tuulte lossi aknad meenutavad õhulist pitsi. Justkui oleks mõni näpuosav käsitööline heegeldanud niidi asemel roosaka liivakiviga. Tänava poole avaneb 953 pisikest akent. Tänu sellisele ehitusele polnud väljastpoolt näha naisi, kes jälgisid elu tänaval. Jaipuri tuntakse Roosa Linnana. Seda aastast 1876, kui kogu linn võõbati Walesi printsi visiidi puhul roosaks, et majad meenutaksid kohalikku liivakivi. Ühe jutu kohaselt polnud aga varustajal lihtsalt nii suures koguses pakkuda muud värvi kui roosat.
Külastada tasub ka kohalikku observatooriumi, kus asub maailma suurim liivakell (täpsusega kaks sekundit!), ning linna lähedal mägedes asuvat Ameri paleed, kus elasid maharadžad enne Jaipuri asutamist.
Sudune Delhi
Sudu oli nii tugev, et hommikul oli raske isegi hotelliaknast üle tänava kiigata. Ka päeva edenedes jäi silmapiir hämusse. Pealinnas on vaatamisväärsusi kõvasti. Üks uhkemaid on Punane Kindlus, mille rajasid Usbekistanist pärit mogulid. Vaatamist väärib ka meie pronkssõduri kohalik vaste – India Värav, mis rajati Esimeses maailmasõjas ja Afgaani sõdades hukkunud sõjameeste mälestuseks. Seal asub tundmatu sõdur haud ning põleb igavene tuli.
Delhis sain kena ülevaate India usulisest kirevusest, sest käisin kolmes pühamus. Hinduistlik tempel Birla Mandir (81 protsenti indialastest on hindud) oli kaunistatud rohkete haakristidega ning templi seinal seisis seletus, et svastika on õnne sümbol. Teiseks India suurim mošee Masjid-i-Jahan Numa – muhamediusu turuosa Indias on 13 protsenti. Ja kolmandaks kristlaste järel suuruselt neljanda usu sikhide (kaks protsenti rahvast) tempel, mis jäi meelde eeskätt terava odaga varustatud vanamehenässi tõttu, kes meid valvsalt seiras.
Mumbai, endine Bombay
18,2 miljoni elanikuga India suurim linn – mõningatel väidetel maailma kõige tihedama asustusega linn. Sai miljonilinnaks juba 1906. Riigi finantskeskus, mida rõhutavad rohked kõrghooned. Asub Araabia mere kaldal, kuid ujuma tormata ei tasu: meri on tugevalt saastatud, vesi hallikasroheline ning haiseb.
Eestlased teavad Mumbaist kõige enam ilmselt Bollywoodi. Kui giid kuulis, et Eestis valmib 4–5 mängufilmi aastas, puhkes ta naerma: “Meil tuleb vahetevahel välja 5–6 filmi päevas!” Kuid Film City on suletud tsoon ning sissepääsuloa taotlemine võtab mitu päeva. Linnaosa taga algab džungel, kus elab väidetavalt 50 000 pantrit ja üks tiiger.
Goa ja Vana-Goa
Kaunid liivarannad, kus Vietnami sõja aegu toimusid rajud hipipeod. Praegu valitseb trance-muusika. Goa eristub ülejäänud Indiast, sest oli aastani 1961 Portugali võimu all. Elu on puhtam, liiklus hõredam ning võid rahulikult ringi liikuda lühikestes pükstes, ilma et kohalikud järele põrnitseksid.
Kultuuriliselt üks huvitavamaid paiku on sisemaal asuv nn kummituslinn Velha Goa – tõlkes Vana-Goa, mälestus kunagisest maailmalinnast. Kui portugallased 1510 Goa vallutasid, tegid nad Velha Goast oma pealinna. Mõne aastakümne pärast oli linn elanike arvult võrreldav Londoni ja Pariisiga. Kuid malaaria ja koolera tegid oma töö, võimud kolisid ära ning aastal 1755 elas linnas vaid 1500 inimest. Praegu on kunagisest hiilgusest järel peamiselt kirikud. Neist üks uhkemaid on Bom Jesuse basiilika, kus saab näha klaaskirstus lamavat jesuiitide ordu kaasrajaja Francis Xavieri surnukeha. Pühak suri 1552 Hiinas ja maeti esmalt seal, siis Malaccas ning aasta hiljem toodi surnukeha Goasse. Laip annab kõneainet seniajani, sest tal pole lagunenud, kuigi Püha Francist ei palsameeritud.
Mida vaadata nn kuldses kolmnurgas Delhi-Agra-Jaipur, riigi suurimas linnas Mumbais ja rannaparadiisis Goas?
Taj Mahal
Mitte ainult Agra, vaid kogu India aare. Särav kalliskivi keset indiapärast räpasust.
Valgest marmorist hoone meenutab kujult idamaist mošeed, kuid on tegelikult maailma kuulsaim haud Egiptuse püramiidide järel. Nad mõlemad kandideerivad seitsme uue maailmaime leidmiseks korraldatud konkursil, mille võitjad kuulutatakse välja 07.07.07 ehk tänavu 7. juulil.
Taj Mahali lasi ehitada šahh Jahan oma lemmiknaise Mumtaz Mahali mälestuseks, kes suri 1631. aastal neljateistkümnenda lapse sünnitamisel. Taj Mahal asub Yamuna jõe ääres. Legendi kohaselt tahtis šahh enda tarbeks luua teisele poole jõge Taj Mahali mustast marmorist koopia. Kuid ta jõudis püstitada vaid ühe valvetorni, siis pani ta poeg isa koduaresti ja ehitustööd peatusid.
Lõpuks maeti šahh naise kõrvale. Tema haud on ainus mittesümmeetriline asi kompleksis. Kusjuures külastajad näevad hoone sees tegelikult vaid sarkofaagide koopiaid, õiged hauad asuvad eraldi ruumis maa all, kuhu turiste ei lasta. Peahoone kõrval sirgub neli minaretti, mis on õrnalt väljapoole kaldu, sest nii paistavad nad kaugelt vaadates püstistena ning maavärina puhul ei varise haudade peale.
Jaipuri Hawa Mahal ja Ameri palee
1799. aastal maharadža haaremi tarbeks rajatud Hawa Mahali ehk tuulte lossi aknad meenutavad õhulist pitsi. Justkui oleks mõni näpuosav käsitööline heegeldanud niidi asemel roosaka liivakiviga. Tänava poole avaneb 953 pisikest akent. Tänu sellisele ehitusele polnud väljastpoolt näha naisi, kes jälgisid elu tänaval. Jaipuri tuntakse Roosa Linnana. Seda aastast 1876, kui kogu linn võõbati Walesi printsi visiidi puhul roosaks, et majad meenutaksid kohalikku liivakivi. Ühe jutu kohaselt polnud aga varustajal lihtsalt nii suures koguses pakkuda muud värvi kui roosat.
Külastada tasub ka kohalikku observatooriumi, kus asub maailma suurim liivakell (täpsusega kaks sekundit!), ning linna lähedal mägedes asuvat Ameri paleed, kus elasid maharadžad enne Jaipuri asutamist.
Sudune Delhi
Sudu oli nii tugev, et hommikul oli raske isegi hotelliaknast üle tänava kiigata. Ka päeva edenedes jäi silmapiir hämusse. Pealinnas on vaatamisväärsusi kõvasti. Üks uhkemaid on Punane Kindlus, mille rajasid Usbekistanist pärit mogulid. Vaatamist väärib ka meie pronkssõduri kohalik vaste – India Värav, mis rajati Esimeses maailmasõjas ja Afgaani sõdades hukkunud sõjameeste mälestuseks. Seal asub tundmatu sõdur haud ning põleb igavene tuli.
Delhis sain kena ülevaate India usulisest kirevusest, sest käisin kolmes pühamus. Hinduistlik tempel Birla Mandir (81 protsenti indialastest on hindud) oli kaunistatud rohkete haakristidega ning templi seinal seisis seletus, et svastika on õnne sümbol. Teiseks India suurim mošee Masjid-i-Jahan Numa – muhamediusu turuosa Indias on 13 protsenti. Ja kolmandaks kristlaste järel suuruselt neljanda usu sikhide (kaks protsenti rahvast) tempel, mis jäi meelde eeskätt terava odaga varustatud vanamehenässi tõttu, kes meid valvsalt seiras.
Mumbai, endine Bombay
18,2 miljoni elanikuga India suurim linn – mõningatel väidetel maailma kõige tihedama asustusega linn. Sai miljonilinnaks juba 1906. Riigi finantskeskus, mida rõhutavad rohked kõrghooned. Asub Araabia mere kaldal, kuid ujuma tormata ei tasu: meri on tugevalt saastatud, vesi hallikasroheline ning haiseb.
Eestlased teavad Mumbaist kõige enam ilmselt Bollywoodi. Kui giid kuulis, et Eestis valmib 4–5 mängufilmi aastas, puhkes ta naerma: “Meil tuleb vahetevahel välja 5–6 filmi päevas!” Kuid Film City on suletud tsoon ning sissepääsuloa taotlemine võtab mitu päeva. Linnaosa taga algab džungel, kus elab väidetavalt 50 000 pantrit ja üks tiiger.
Goa ja Vana-Goa
Kaunid liivarannad, kus Vietnami sõja aegu toimusid rajud hipipeod. Praegu valitseb trance-muusika. Goa eristub ülejäänud Indiast, sest oli aastani 1961 Portugali võimu all. Elu on puhtam, liiklus hõredam ning võid rahulikult ringi liikuda lühikestes pükstes, ilma et kohalikud järele põrnitseksid.
Kultuuriliselt üks huvitavamaid paiku on sisemaal asuv nn kummituslinn Velha Goa – tõlkes Vana-Goa, mälestus kunagisest maailmalinnast. Kui portugallased 1510 Goa vallutasid, tegid nad Velha Goast oma pealinna. Mõne aastakümne pärast oli linn elanike arvult võrreldav Londoni ja Pariisiga. Kuid malaaria ja koolera tegid oma töö, võimud kolisid ära ning aastal 1755 elas linnas vaid 1500 inimest. Praegu on kunagisest hiilgusest järel peamiselt kirikud. Neist üks uhkemaid on Bom Jesuse basiilika, kus saab näha klaaskirstus lamavat jesuiitide ordu kaasrajaja Francis Xavieri surnukeha. Pühak suri 1552 Hiinas ja maeti esmalt seal, siis Malaccas ning aasta hiljem toodi surnukeha Goasse. Laip annab kõneainet seniajani, sest tal pole lagunenud, kuigi Püha Francist ei palsameeritud.