Mäletan – ähmaselt, aga siiski –, kuidas kõigis indie-pop’i puudutavates küsimustes minust palju targemad onud rääkisid aastatuhande hakul, et too enda nimetuses sõna „ansambel“ veidral kombel lühendav Paide punt tegeleb n-ö jalgratta leiutamisega. Selline meelas võngutamine, kinnitati mulle, olevat juba üheksakümnendatel „ära tehtud“, pealegi palju profimalt. „Need tüübid ei võta ennast üldse tõsiselt,“ leidis arvaja enamasti, nagu oleks sellega kõik öeldud. Siis, 2005. aastal, ilmus Ans. Anduri esimene kauamängiv „Tuled peale“ ja väga kiiresti sai selgeks, et leiutatud on midagi jalgrattast palju jõulisemalt konte väristavat, ning ninakamadki asjatundjad olid sunnitud tunnistama, et eneseirooniline indie võib olla palju ehedam kui valulised ponnistused enese tõsiseltvõtmise nimel.

« Avalehele 0 Kommentaari