Indigolapsed või väikesed türannid?

Kas see on hea või halb, kui perekond ja ühiskond hakkab tasapisi kohanduma laste tahtmise järgi, küsib Tiit Kõnnussaar.

“Täna ronis üks laps tunni ajal laua peale ja hüppas mulle selja tagant kaela,” räägib üks õpetaja oma teise klassi tunni kohta. “Minul istus üks täna terve tun­ni pingi all ja keeldus minuga rääki­mast,” vastab teine, “ja üks oli nii vihane, et viskas mind telefoniga, kui ma teda korrale kutsusin.”

Mis siis lastega juhtunud on? Kas nüüdisaegne õpetaja on laste kaitseks keh­testatud reeglite ja keeldudega jäetud ilma vahenditest, millega tunnis korda hoi­da? Või ei anna tänapäeva pedagoogi­haridus vajalikke oskusi lastega hakkama saamiseks? Äkki on lapsed viimase paari aastakümnega tõesti nii palju muutunud, et isegi õpetajatel, rääkimata vanematest, pole ettekujutust, kuidas nendega hakkama saada.

Ilmselt on igaüks märganud, et lapsed on meie kaasajal hoopis teistsugused. Uuest, nn indigolaste põlvkonnast, kes on meie hulka sündinud selleks, et vana, iganenud korda lõhkuda, on ilmselt kõik kuulnud. Räägitakse uute laste eriliselt tugevast tahtest, lapse soovist kõike omal viisil teha, omas tempos liikuda jne.

Iga vanem on tundnud, kui raske on sellist last õhtul voodisse saada, rääkimata oma toa minimaalsestki korrashoiust või normaalselt riietumisest. Laps teeb omad valikud, millega ka vanem peab arvestama. Kui laps ei taha täna kotletti süüa, siis tuleb teha ka kalapulki. Sama lugu on sinise kleidiga (no hea küll, paneme siis kollase – natuke tuleb küll fööniga kuivatada, aga kes seda kisa ikka kuulata jõuab). Tulemuseks on see, et nii perekond kui ühiskond hakkab tasapisi kohanduma laste soovide järele.

Ja kõik maailma võim ongi peagi laste käes. Aga maailm ei rõkka rõõmust, vaid tüdinud vanematele tuleb meelde pigem Goldingi “Kärbeste jumal”. Ja siis tuuakse õuest vits hoolimata sellest, et laps lubab helistada 1345 (Tallinna lasteabi ja infotelefon, kuhu saab teavitada koduvägivallast).

Aga kas ka indigolapsest võiks kasvada normaalselt käituv ja suhtlev inimene? Võib-olla on vanematel midagi olulist tegemata jäänud, mille tõttu laps lasteaeda või kooli minnes tunneb ennast nii halvasti, et hakkab halvasti käituma?

Meilgi tuntud taani pere­psühholoog Jesper Juul ja nutu ja jonni uurija Aletha ­Solter (kellelt mõlemalt ka suurepärased raamatud eesti keeles ilmunud või kohe ilmumas) kinnitavad, et laps käitub ­halvasti vaid siis, kui ta ennast halvasti ­tunneb. Ja halvasti tunneb laps ennast siis, kui on ­rahuldamata tema tegelikud vajadused – sh vajadus piiride järele, mis pakuksid lapsele turvalisust.

Kujutage ette, kuidas võiks laps ennast tunda pilvelõhkuja viimasel korrusel asuvas piireteta ja seinteta toas. Ühelt poolt on ümberringi justkui ääre­tu vabadus, teiselt poolt ahistab püsiv stressiseisund, sest suur hirm on komistada ja alla kukkuda. Lisaks piiride puudumisele on praegu laialt leviva kõikelubava või “vabakasvatuse” tagajärjeks ka tõsised häired lapse psüühika arengus.

Psühholoog Michael Winterhoff selgitab oma läinud aastal Saksamaal suurt diskussiooni tekitanud raamatus “Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?” kolme olulisemat suhtehäiret vanemate ja laste vahel. Need on suhtemustrid, mis ei luba lapse psüühikal normaal­selt välja areneda ja mis põhjustavad ­Winterhoffi sõnul lapse psüühilise arengu peatumise varastes etappides.

Piltlikult öeldes võib “halvasti” käituva 9aastase psüühiline areng olla pidama jäänud 2–4-aastase tasemele. Ja kui neljane vihast karjudes ema pükstest nii kõvasti sikutab, et viimane peab teenindajaga rääkides teise käega pükse üleval hoidma, siis 9aastase puhul peaks selline käitumine vanemad juba väga murelikuks tegema.

Winterhoff kirjeldab kolme peamist häiret – liialdatud partnerlust lapsega, projektsiooni ehk vanema soovide ülekandmist lapsele ja sümbioosi ehk võimetust eristada enda psüühikat lapse omast – põhjustena, millega vanemad muu­davad lapse hilisema kohanemise ühiskonnas raskeks ja kõigile osapooltele piinarikkaks.

Kolm suhtehäiret

Täiskasvanud kurdavad, et nad pole laste jaoks enam autoriteedid. Aga mis auto­riteedist saab üldse juttu olla? Autoriteet on inimene, kes saab maailmas paremini hakkama, olles millegi poolest kogenum või targem. Kui täiskasvanu kogu oma olemusega näitab, et ta on lapsega samal tasandil, ei saa ta enam olla see autoriteet, kellele laps saaks toetuda, kelle järgi orienteeruda ja kes võiks olla talle eeskujuks.

Millist kindlustunnet saabki lapsele pakkuda vanem, kes vajab uut telefo­ni valides lapse nõuannet? Vanem, kellel pole kunagi piisavalt aega ja raha või kes ei tea midagi virtuaalmaailmast, kus käib “suurem osa elust”?

On selge, et pole mõtet võtta eeskuju inimeselt, kes tänapäevases maailmas hästi hakkama ei saa. Pigem ongi tendents vastupidine – üha rohkem küsivad vanemad arvuti- ja tehnika-, aga ka majandusalastes küsimustes nõu ja abi lastelt. Sestap on ka lastel õigus nõuda, et neid koheldaks kui võrdseid.

Laps, kes on harjunud saama vanema tähelepanu kui võrdne, tunneb end lasteaias ja koolis sageli solvatuna, kuna seal pole õpetajal ja teistel tähtsatel inimestel võimalust talle kohest tähelepanu osutada.

Kuna laps pole õppinud toime tulema frustratsiooniga, mis tekib tundest, et tema polegi maailma keskpunkt, hakkab ta oma viha väljendama, püüdes iga hinna eest tähelepanu võita. Winterhoff näitab ka veenvalt, kui ohtlik on teine suhtehäire, projektsioon, mille puhul vanem hakkab arvama, et see, kui edukas on ta laps, näitab ühtlasi tema headust vanemana. Kui lapsest saab vanema mõõdupuu, on vanem valmis rahuldama kõik lapse soovid, et laps ainult oma “karjääri” jätkaks.

Laps saab vanemale nõudmisi esitada viisil: “teeme lepingu – mina saan iga viie eest 25 krooni taskurahale lisaks” – vanem “saab” hinded ja laps raha. Piltlikult maksab vanem lapsele selle eest, et too tema reputatsiooni hoiaks. Nii võibki juhtuda, et vanem on valmis tegema lapse heaks kõik, kui too vaid oleks tubli ja edukas.

Winterhoff kirjutab: “Ka pedagoogid libisevad üha enam projektsioonisuh­tesse ega ole seetõttu võimelised mõist­ma oma rolli kasvatajatena. Nemadki mõtlevad põhiliselt sellele, kuidas lapse vajadusi paremini rahuldada [–] Lasteaiakasvatajad loodavad saada lapselt armastust ja tunnustust, mida ühiskond neile muidu ei paku. Ka nemad projitseerivad end lapsesse ja tegutsevad moto järgi: “Ma saan mulle vajaliku armastuse lastelt”.

Ja nii juhtubki, et kuigi joonistustund juba käib, läheb kuueaastane Mari lasteaeda hilinedes ikka kõigepealt mängunurka kiikuma. Ei vanemad ega kasvataja soovi kogeda lapse viha, kes on harjunud enne tundi veidi mängima – üksteisele vabandatakse end sõnadega “lasteaeda tulles vajab laps kohanemisaega”.

Kuidas saame aga lapse suhtumist juba poole aasta pärast äkitselt muuta, nõudes temalt koolitundides kaasatöötamist kohe tunni algusest peale?

Kõige ohtlikum on kolmas suhtehäire – sümbioos. Kui vanem (enamasti ema) peab vastsündinuga olema väga lähedases psüühilises kontaktis, et lapse vajadusi mõista ja sellega tagada lapse ellujäämine, siis teatud vanuses peaks toimuma vanema ja lapse psüühiline eraldumine üksteisest. Kui sellist eraldumist ei toimu, ei oska vanem enda ja lapse vahele piire seada.

Winterhoff selgitab, et väike laps kohtleb inimesi alguses samamoodi nagu kõiki teisi esemeid – näiteks tooli: kui seda lükata, siis ta liigub, ja kui seda lüüa, siis ei juhtu midagi ­erilist. “See muutub hetkel, kui lapse lähikondlased näitavad end lapse suhtes piire kehtestavalt ja hakkavad talle vastu, kui too üritab oma tahet lapselikus nartsissismis peale suruda,” ütleb Winterhoff.

Sellise suhtehäire heaks näiteks on vanemad, kes oma lapse sobimatut käitumist vabandavad, öeldes: “Ta ei teinud seda ju ­meelega!” Kuna ­vanem sellist tegu ise ei teeks, siis arvab ta, et ka tema laps nii ei käituks. Nõnda rääkiv vanem ei suuda eristada enda psüühikat lapse omast.

Selliste laste käitumise eesmärk on sageli kontrolli saavutamine: laps tahab, et vanem katkestaks oma parasjagu käsil oleva tegevuse ja reageeriks nii, nagu tema tahab.

Nii võib laps selleks, et panna vanemaid kindlal viisil reageerima, mängida näiteks õrna või ohtliku esemega – või keelduda õppimisest.

Sümbioosis vanem ei suuda lapse provokatsioone ignoreerida ning kindlalt ja armastavalt piire seada. Selle asemel reageerib ta sama valuliselt kui siis, kui tema enda käsi lakkaks ootamatult tema tahtele allumast – iga hinna eest püüaks ta oma kätt õigesti käituma panna, olles nõus ka valusa operatsiooniga. Lapse puhul võetakse kasutusele sama valulikud, ja sageli ­põhjendamatult karmid “raviviisid” – vits, koduarest, arvutikeeld jms, mis ei peegelda lapsele tema käitumist ning selle mõju ega aita ka piire tekitada.

Sümbiootilistes suhetes kasvanud lapsed aga jäävadki inimesi kohtlema samal viisil kui asju ja neil on hiljem tõsiseid probleeme ­ükskõik millises eluvaldkonnas hakkama saamisega.

Tagasi vanade kasvatusmeetodite juurde?

Ülalkirjeldatud kolme suhtehäire välti­mine võiks seevastu oluliselt toetada lapse psüühika ­väljakujunemist ja ära hoida hilisemaid käitumisprobleeme. Kindlasti pole lahenduseks vanade, jõul ja võimul põhinevate autoritaarsete kasvatusmeetodite uuesti kasutusele võtmine. Maailm on nii kiiresti muutunud, et need intuitiivsed lastekasvatusmudelid, mida meie vanemad ja vanavanemad kasutasid, lihtsalt enam ei tööta. ­Televisioon ja vaba ligipääs infole on lapsed muutnud palju eneseteadlikumaks ja sõltumatumaks.

Tänapäeva vanematel on nn indi­go­laste kasvatamiseks vaja kasutusele võtta täiesti uutel alustel põhinev, teadlik kasvatus. Toimivad vaid need viisid, kus on paigas selged rollid, mis arves­ta­vad nii lapse kui vanema vajadusi, aitavad välja areneda lapse psüühikal ning annavad lastele juba maast madalast oskusliku ja efektiivse suhtlemise mudelid. Kuid isegi oma lapse parima sõbrana ei tohi vanemad unustada, et nende roll on olla vanem ja laps peab saama jääda lapseks.

Tiit Kõnnussaar on kirjastaja ja Gordoni perekooli koolitaja.