fantasy
kui ajalugu, ta on kirjutanud ka n?
etnohorrorit ja olnud viimastel aastatel viljakas looja. “Vabaduse
kõrgeim määr” sai 2002. aasta romaanivõistlusel II
preemia. Kõrge koht küll, kuid kirjanduslik allajäämine
Baturini esikoharomaanile on silmatorkavalt suur. Hargla on loonud fiksiooni
hiliskeskaegsest riigist absoluutse monarhia kujunemise perioodil, mida
paratamatult iseloomustavad lakkamatud sisesõjad, intriigid ja seaduste
ebamäärasus. Sel taustal saab ühest külast hilisema
kangelaslegendi najal alguse nn õiglaste liikumine lipukirjaga
“Õiglaselt õiglus!”. See meenutab pisiasjadeni kurikuulsat
cosa nostrat
(ja kasvõi näiteks Puzo romaane).
Rüütliromantika, poliitika ja moraali vastuolude ja maffia eetika
põimumine on kena kombinatsioon. Arvata on ka, et Sitsiilias kujuneski
maffia välja vähemalt keskajal, ajendiks veeomandi küsimused.
Võim ja õiglus ei ühildu, romaan päädib
“õiglaste” terroriga, mis samuti ajaloos tavaline asjade käik.
Hargla poleks aga tema ise, kui ta poleks toonud romaani maausu ja
nõidade vennaskonna liini. Romaan ei ole igav, aga lõpupoole
tundub siiski venitatuna.
“Maris stella” on sümpaatne ajalooaineline fiktsioon 15. sajandi
alguse sündmustest Prantsusmaal. Saja-aastane sõda on
lõppemas, Prantsusmaa vabanemas Inglise okupatsioonist ja parasjagu
käib poliitiline kemplemine Jeanne d´Arci saatuse ümber.
Ajalugu viib La Pucelle´i teatavasti tuleriidale, Hargla pakub
mõneti erineva lahenduse. Hargla põimib intriigi pärimuse
Pühast Graalist, nii nagu see on esitatud meil mõne aasta eest
avaldatud põnevas teoses “Püha graal ja püha veri". Seal
väidetakse, et Juudamaa kuninga Jeesuse veri jõudis tema oletatava
abikaasa Maarja Magdaleena pagendusse mineku tõttu Prantsusmaale,
segunes Merovingide verega ja muutus Prantsusmaa kuningakoda ja
põlisaadlit ühendavaks salasidemeks. Hargla toob sisse ka
viikingite seotuse graali legendiga ja muidugi ka tõlgenduse, et
kunagised ristisõjad polnud midagi muud, kui õiguspärane
katse tagasi võita kadunud kuningriiki.
