Indrek Rüütle viib inglid rongijaamast rokijaama

Veiko Märka uuris, kuidas põrunud Puhja luuletaja Indrek Rüütle ühtäkki klassikuks sai.

Saan 2006. aasta kultuurkapitali luule aastapreemia võitja Indrek Rüütlega (luuletajana tavaliselt kujul “Ryytle”) kokku Tartu Oskar Lutsu nimelise raamatukogu kohvikus Vaikne nurgake. See nimi on sümboolne. Ka oma kodukandis Puhjas elab peagi 37. sünnipäeva tähistav riimilis-rütmilise luule truu järgija tõepoolest vaikses nurgakeses – üksikus vanas talumajas, kus puudub internetiühendus. Ka mobiiltelefoni Rüütlel pole. On lauatelefon. Et üksnes kodus istudes ja kirjutades muutub elu üksluiseks, kutsub ta igal võimalusel sõpru külla.
“Mulle ei tule ühtegi külalist! Ma ei tea, mis pull see on?” on ta nõutu.
“Mida te teete? Kas NAKis midagi huvitavat varsti toimub?” on tema teine igikorduv teemade ring.
1997. aastal taasloodud Tartu Noorte Autorite Koondises oli Rüütle asutajaliige.
Kohvikus on ta suures ärevuses. Tema ootavat siin juba kaua (ei saagi täpselt aru, kui kaua). Et oma pingeid maan­dada, joonistas kaustikusse pildi. “Alguses tahtsin kassi joonistada,” selgitab poeet. “Aga ei tulnud hästi välja. Tegin siis Contra.” Contra on paks ja üleni karvane nagu lumeinimene ja loomulikult väga kassi nägu. Urvaste poeedi ees on mikrofon ja selle kõrval igati realistlikult kujutatud õllekast. Pildi all on tekst: “pane mikker sisse”.
Aastad on juukseid poeedi käharpeas tublisti harvendanud. Ent tema pruunikaspunane papihabe keerdub veel võimsamalt kahte lehte kui varem. Ja kui Rüütle õue minnes musta nahksoni pähe tõmbab, on välised muutused märkamatud.
Teades, et Rüütle elus ei mängi suhtlemine psühhiaatrite ja psühhiaatriahaiglaga sugugi väikest osa, selgitan talle, et kavatsen temast kirjutada kui piinatud geeniusest.
Rüütle pole nõus: “Paljud inimesed on minust rohkem piinatud.”
Intervjuu ajal joob Rüütle kõvasti kohvi. Alustass aina ujub. Vahepeal palub endale kohvitassi kallata ka õlut, mida ta tegelikult juua ei tohi. Kui ma püüan keelduda põhjendusel, et õlu loputamata kohvitassis pole ei esteetiline ega maitsev, lööb Rüütle maistest asjadest suveräänse üleolijana käega ja arvab, et üks solk puha.

Kadumaläinud ajakirjandusanne
Rüütle luulesse tulek sattus uue ärkamisaja aegsesse Tartusse. Indrek Särg meenutab: “1990ndate alguses, kui kuuldus Indrek Ryytlest kui luuletajast levima hakkas, oli vähemasti Tartus kõige tooniandvam luuletaja Priidu Beier. Tema jõudis rabada suisa kahel rindel ja võitis tütarlaste südameid nii Matti Mogu?i müstifikatsiooniga kui oma nime all. Käsikirjad levisid masinal paljundatuna rohkem, kui luulekogusid praegu poes ära müüakse, ning luuleõhtutel said Beier ja Mogu?i ikka kõige suurema aplausi. Nad lugesid neid tekste ka väga võimsalt! Ning nähtavasti selle mõjul tekkis mõnedel toimetajatel kahtlus, et järsku on Ryytlegi üks järjekordne Beieri vigur – et äkki on too lihtsalt leidnud uue tüübi, kelle nime all oma tekste välja pakkuda ja toimetajaid lollitada. Mõni sarnane joon oli ju tekstides olemas – grotesksus, jõuline riimiline värss, y-tähe kasutamine. Liiatigi, nii Mogu?ina esinev Matti Milius kui Ryytle esindasid oma värvika isiksusega underground’i, tõsi küll, selle erinevaid poolusi või tahke.
Mulle oli Indrek oma käsikirju mitmel korral näidanud ning mind need kahtlused väga ei vaevanud. Luuletused olid pastakaga kirjutatud mitmetesse kaustikutesse ja oli tunda, e t pikema aja vältel. Ei, Beier ei laskuks niisuguse võltsinguni ilmaski, otsustasin ma. Kuid pisut nagu liiga hea tundus Ryytle luule tookord ometi, isegi 90ndate mäslevas alguses ja Hirohalli ning Kostabi $eltsi kontekstis. Kuidas ikka nii saab olla, et tuleb sealt Puhjast ja ongi kohe sedavõrd valmis luuletaja?
Kostabi toimetuses, kus me tollal koos käisime, oli tihti vaja kirjutada toona jõudu koguvatest alternatiivkultuuri üritustest. Ja ükskord osutus, et ühele festivalile ei olnud parasjagu kedagi minemas – ju ei olnud Tõnis Kahul aega ja Kivisildnikul oli muud tegemist. Aga Ryytle oli juhuslikult käepärast ja nii saigi talle öeldud: käi ära ja tee homseks lugu. Mäletan, et midagi erilist ma ei lootnud, kuna aega oli vähe ja Indrek polnud minu teada enne mingeid artikleid kirjutanud. Aga Indrek tuli festivalilt tagasi, küsis paberit ja hakkas otse toimetuse laua ääres vehkima. Ja lugu, millest ma midagi erilist ei lootnud, valmis tal napi tunniga ning oli sedavõrd vaimukas ja samas ülevaatlik, et ma talle taas pisut umbusklikult otsa vaatasin – kuidas sa, mees, sedavõrd lühikese ajaga nii hästi kirjutada mõistsid?
Lugu läks kohe lehte ning sellele järgnesid uued. Kõik selgelt ryytlelikud – vaimukad, asjade olemust mingi groteskse nurga alt jälgivad ja väga hästi kirjutatud. Ja mõne toimetaja senine umbusk sulas nende artiklite paistel nagu lumi särava kevadpäikse käes. Tundus, nagu saanuks need teises žanris katsetused mingiks enesekehtestuseks, nii et Ryytle enda mõnikord kummalisena mõjuv isiksus tema luulet tunnustamast enam ei seganud.”
Rüütle kannab hea meelega oma luuletusi ette: “Mul ei ole midagi selle vastu.” Viimati tegi ta seda aasta eest Tartus Tampere majas raamatu “Inglid rokijaamas” presentatsioonil.
Hoolimata sellest, et Rüütle käib praktiliselt alati ringi, kaustik kotis, ja ta on neid luuletustega täitnud juba neljakümne ringis, on ilmavalgust näinud vaid kolm kogu: “Deani masin” (1996), “Lahkumine Puhjast” (1997) ja “Inglid rokijaamas” (2006). Rüütle häda on ikka olnud selles, et võimsa luuleväega ei kaasne vähegi adekvaatset toimetaja- ja asjaajajaväge. “Deani masina” väljaandmisel aitas teda väga palju Elo Viiding. Hiljem on Rüütle Elole palju luuletusi pühendanud, neid on ka auhinnatud kogus.
“Inglid rokijaamas” pani kokku Indrek Särg. Õigupoolest pidi pealkiri olema “Inglid rongijaamas” ja mis põhjusel see muutus, jääbki mõnevõrra segaseks. Rüütle: “Tegelikult on inglid telekas ja raadios.”

Rokkooper Forseliusest
Saatuslik aeg Indreku elus oli üheksakümnendate alguses. Kõigepealt ainsa venna surm astmahoo tõttu. Seejärel lahkuminek elukaaslasest, kes jättis poja Indreku (pigem küll Indreku lasteaednikust ema) kasvatada ning last vaatamas ei käi. Lõpuks väljalangemine ülikoolist, kus Rüütle tasulises õppes ajalugu õppis.
Praegu on poeg 15aastane, joonistab hästi ja tahtvat kunstnikuks saada.
Naistega on Intsul pahandusi olnud hiljemgi. Kas 1997 või 1998 kevadel käisin koos kursuseõega temast Raja tänava haiglas raadiolugu tegemas. Tahtsime teada, kui lühike see samm geeniuse ja hullumeelsuse vahel ikkagi on. Kaks üliaktiivset naispatsienti käisid Intsul kogu aeg kannul, laulsid meile reporterimakki: “Päästa meid ära, president Lennart Meri!” ja muid haledaid laule. Viimane asi, mida haiglas nägin, oli see, kuidas samad naised meie toodud toidukoti Indrekult &a uml;ra võtsid.
Sel perioodil Rüütle ei kirjutanud ja temast võis tõesti rääkida kui piinatud geeniusest. Nüüd on lood teised. Peaasi: ta kirjutab jälle. “Pean pingutama, et oma ideid tükiks ajaks alles hoida. Mõtlen rohkem sisulise osa kui vormi üle. Aga riim on ka enam-vähem tähtis.” Ja usub, et elu läheb aina paremaks. Isegi valimas käis (“Kui sa poliitika vastu huvi ei tunne, lased ennast hulludel valitseda”).
Indrek Rüütle on suur rock’isõber – see on tema iga viimase kui luuletuse rütmist näha. Vabavärssi on ta paar korda proovinud, aga ei meeldinud. Vene bändi Kino kassett oli tal omal ajal Tartus alati kaasas ja Vladimir Tšoist rääkis ta rohkem kui praegu Andrus Ansip valitsuse moodustamisest. 90. aastate keskel kirjutas Ints koguni rokkooperi “Forseliuse juhtumused” stsenaariumi. Erinevalt reaalsest elust, milles Rootsi päritolu Eesti koolimees üsna noorelt laevaga põhja läks, läheb rokk­ooperi tegevus edasi. Rüütle: “See ei ole veel kõik, et Forselius ära sureb. Juhtub nii mõndagi.”
Praegu kuulab ta meelsamini kõike seda, mida alati pidevalt kuulanud: Pixies, Procol Harum, DDT, Akvarium.
Rüütle enda lauluoskuse kohta on üsna vastakaid arvamusi. Enamik (selle loo autor kaasa arvatud) nimetab seda õudseks. Aga on ka neutraalsemaid tähelepanekuid. Jaan Pehk: “Indrek Rüütle laulis mulle ükskord eelmise sajandi lõpus vaikselt kõrva sisse ­Oasise “Wonder­walli” eestikeelset kaverit, kelmikas pilk silmis. Mingil Viljandi folgil umbes aastal 97.”
Praegu on Rüütle optimistlikus konditsioonis, tuju hea ning järjekordne vihik täitub jõudsalt tema uskumatult suures käekirjas enamasti vähemalt kümnesalmiliste luuletustega. Tõeline barokk! See, kuidas ta luuletust alustab ja kuidas lõpetab, on alati müstikaks jäänud. Algust ja lõppu nagu polegi. Kui need tekstid kokku panna, saaks ühe äärmiselt selge ja huvitava individuaalse maailmapildi inimest ennast nägematagi.
Kultuurkapitali preemia kättesaamisel (selle summa jääb “Miljonimängu” 10. ja 11. õige vastuse võidusumma vahepeale) lubab Rüütle kõigepealt endale arvuti osta. “Ja siis teen nendele kingitusi, kes peres on.”
*
Kui prosaist Mehis Heinsaar kuulis, et Rüütle saab “Inglid rokijaamas” eest kultuurkapitali aastapreemia, tegi ta ettepaneku korraldada NAKi uues, Irja ja ­Inno Tähismaa juures valminud peakorteris Rüütle austamisõhtu koos piduliku loorberipärja pähepanemisega.
Nõnda et Ints ei pruugi muretseda: varsti toimub taas midagi huvitavat.

 

Taas purunevad kõrgehitised
(Indrek Ryytle, kogust “Inglid rokijaamas”)
 
Kõrgehitised purunevad nagu klaas
Su kolba leian värskest aatomituhast
ma vaatan varemeisse langevat maad
ma tunnen hing on järsku kerge & puhas
 
Põsk oxeloigus silmad loputusvees
klosetis oigan nagu surev mikaado
ma peaga puruks olen löönud bidee
& väljas möllab juba tuletornaado
 
On rusudesse mattund yhendusteed
must möödub sõdur taevakarva baretis
Mu peas on käärimas veel viimne idee
ning krampis kätega ma tirin veel ketist
 
Sireenid huilgavad & lyyaxe lokku
– mul pole iial olnud selgemat sihti
kui maailm ymberringi variseb kokku
siis keldrist välja saan & hõivan kiirlifti
 
Särk lõhki rebitud & pyxiauk valla
mu silme ees on tuhat heledat päikest
pind kõigub jalge all kuid sylgan siit alla
& olen vaimustatud loojanguläikest
 
Vaid yhte nägu nendes leekides näen
vaid yhest on mul täna tõeliselt kahju
et Sind ei emba minu määrdunud käed
& et Sa põled selles sulatusahjus
 
Su käest ma seda mis kord saamata jäi
veel endist viisi siiralt kahetsen taga
kuid ylejäänu mulle kaeblik ei näi
ma viskun tulle sest ma olen nyyd vaba
 
Kõrgehitised purunevad kui klaas
Su kolba leian värskest aatomituhast
Ma vaatan varemeid mind haarab extaas
Kõik tundub mulle nagu jumalik puhang

Elo Viiding:
Indrek Rüütle on marginaalne ja radikaalne autor. Rüütle pöörab meid sellise luule usku, mida lugejat kosivais esindusantoloogiais suurt ei kohta. Aga ta teeb seda nii süüdimatult ja osavalt, et leiabki heakskiidu.
Rüütle on luuletaja, kellest võiks arvata, et teda ei hakata kunagi tähtsamatesse keeltesse tõlkima ega välismaale seminaridele mahitama. Ta ei pruugi oma elus kohtuda ühegi välismaa kirjastajaga, kelle silmad hea veini tekitatud endorfiinidest läigivad. Aga mis Rüütlel sümboolse korra ja Sõna võimumängudega pistmist! Rüütle elab Puhjas, kus valitseb sageli ­keeleülene Anarhia ja Kaos, ja kust ta vaevalt palju kaugemale kolib. Rüütle on punk.
Järelpunk, täpsemalt. Ometi pole Rüütle eriline romantik – keelde eksinu, keeles meelisklev, stiilis siplev –, vaid üsnagi realistlik ja lakooniline.
Rüütle on mingis mõttes ka meedium, satelliit – meie ei taju asju, mida tema tajub, aga luuletaja peabki enamat tajuma; ka teisi, kaugemaid või kõrgemaid hääli kuulda võtma, mitte üksnes inertsist ja edevusest oma nartsissistlikku joru ajama. Rüütle nihkes tekstid sobituvad samas hästi kohalikule kaasaegse luule maastikule, mis on ju suhteliselt vastuvõtlik eripära suhtes, ega muutu seetõttu n-ö talumatuks võõrkehaks. Ja kindlasti ei pea tema tunnustamist kahetsema – vaevalt tema luule kunagi lahjaks või igavaks muutub.

Kivisildnik:
Rüütle on geenius, kelle napi loomingu sujuvalt laskuv kõver puutus oma teel sügavusse hetkeks kokku kultuuriametnike mineviku ja metsa poole kiiva kiskuva vaimuilmaga. Kokku said need, kes kunagi kohtuda ei oleks tohtinud. Vastu kõiki ootusi, vastu igasugust loogikat, vastu tuult ja mõistust. Aga meie loteriipõhine kultuuripoliitika omab ka teatavaid positiivseid aspekte.
Müts maha. Indrek on kirjutanud ühe oivalise raamatu. See oli esimene, selle jääkidest panin kunagi kokku teise, ka see oli hea raamat. Nüüd on omakorda “Puhja ufo” jääke ja jumalteabmida sisaldav kolmas raamat naeruväärne võrreldes “Deani masinaga”, ent sügavalt geniaalne mõne muu preemiavõitjaga võrreldes.
See, et Rüütle suudab võimatut, pole kirjaoskajatele üllatuseks. Aga et ametnikupilk ulatus korra ka üle ajaloo prügikasti ääre, seda ei usu, kui oma käega katsuda ei saa. Loodan, et Ints jääb lõpuni iseendaks ja võtab selle suure au vastu alasti, nagu ta kunagi Tartu kirjanike majas Alverit luges.
Ehk trükib mõni kultuuripretensiooniga üllitis taas ära “Reportaaži peenisega kurgus”, mis Kostabis ilmumise järel lõi Indrek Rüütle maine sajanditeks. Rüütle on looja, täiesti ehe poeet, lausa arhetüüpne luuletaja. Ja ehkki ta kümne viimase aasta looming on kõrvalise tähtsusega, on säilinud tema funktsioon luuletaja etalonina.