380 lehekülge kehvasti jälgitavat juttu tagab, et isegi venekeelsena ning Venemaal oleks sel vähe šansse bestselleriks muutuda. Kui Bäckman oskaks jutustada haaravalt, nagu J. K.

Rowling, Mika Waltari või minugipärast Indrek Hargla, siis oleks teine asi. Siis võiks “Pronkssõdur” olla Eestile lausa ohtlik. Kui Bäckman valdaks demagoogiavõtteid sama vabalt nagu Eesti tuntumad meistrid, võiksime olla raamatu mõjude üle murelikud.


Õnneks aga ei ole Soome kirjamees raamatu järgi otsustades kaugeltki nii mitmekülgse arsenaliga nagu kas või Edgar Savisaar. Teosest ilmnev sõnaosavus ulatub ehk paiguti kusagile Heimar Lengi paremate päevade kanti. Siinkohal väike kergendusohe: kui uskuda kapo hinnangut, et tegu on otseselt Vene propagandistiga, siis hakkab ju lausa kahju Vene maksumaksjast, kelle naftadollareid sellele armetul tasemel propagandale kulutatakse.


Oma kompositsioonilt on “Pronkssõdur” paras segapuder. Siin ei ole isegi läbivat narratiivi, kui mitte pidada selleks lihtsalt tigedat Eesti-vastasust. Jutt teeb ajas ja ruumis haake paremale-vasakule, edasi-tagasi nagu koerte eest põgenev jänes. Ühel hetkel oleme Eestis ja natslikes koonduslaagrites, järgmisel tänapäeva Tallinna äärelinnas, siis juba sõjaaegses Soomes, kus kiusatakse taga vapraid nõukogude luurajaid. Nimesid ja kohti puistab Bäckman sellises tempos, et lugeja väsib juba pärast pooletunnist lehekeeramist. Ei aita isegi suhteliselt lühikesed peatükid ja ajalehe vahepealkirjade stiilis pealkirjad (õigupoolest ongi tegu lihtsalt ühe kole pika artikliga, mis tahab rääkida kõigest ühekorraga). Umbes sarnase tulemuse võiks saada ka arvutiprogrammi abil, kuhu sisestada vajalikud nimed, tegevuspaigad ja epiteedid – ning siis “Randomize” funktsiooni kasutada.


On ka hulk Eesti avalikkuses tuntud tegelasi, kes aga paistavad rohkem siltidena väljamõeldud kangelaste seljal. Näiteks Lennart Merist teeb raamat juudivihkaja ning väidab, et tal oli Siberis küüditatuna parem elu kui lapsena Lääne-Euroopas. Risto Teinonen on justkui mingi märter ja tagakiusatu, kuna Bäckmani sõnul “Eestis tohib ainult eestlane nats olla”. Selles stiilis opereerib too raamat nii sündmuste kui tegelastega. Mõttetu on hakata otsima siit mingit konkreetset ajaloolist valet või tõde – tegelikult toimunud asjadest ja tõepoolest elanud inimestest keedab “Pronkssõdur” koos suvaliste järelduste, kõrvutuste ja kleebitud siltidega omapärase supi, mida kokk ohtra toiduvärvi ning kalli portselaniga isuäratavamaks üritab muuta. Kuid valmisrooga degusteerides ütleb maitsmismeel ometi, et taldrikus aurab mingi aastakümneid konservikarbis seisnud ja hallitanud tomatipasta.


Suur osa “Pronkssõdurist” võinukski ilmuda rahulikult näiteks 1975. aasta Nõukogude Liidus, ning kui kaanel seisnuks autorina mõni tolleaegne nõukogude publitsist, olnuks seda üpris võimatu eristada teistest sarnastest, spiooni- ja natsilugudest. Tänapäeva ja hilisajaloo Eesti asemel oleks muidugi pidanud sisse miksima “mõned emigrantlikud ringkonnad”, “lääne ees lömitajad” ja “tulevikuta ühiskonna džunglid”.


Bäckmani raamat on hoolimata oma lehekülgedel avanevast absurditeatrist kogunud üsna palju täh elepanu. Oma koduleheküljele on Bäckman hulga arvustusi ja artikliväljalõikeid saanud üles riputada. Mis teha – Eesti on nii väike maa, et kui kusagil välismaal või välismaalase poolt meie kohta sõna võetakse, ületab see automaatselt uudiskünnise.


Siiski on Moskva vastavates kabinettides vaja rohkem pingutada. ­Leena Hietaneni ja Johan Bäckmani loomingulised saavutused pole eriti mõjukad. Selleks, et Kremli Eesti-vastase propaganda põhitõdesid lääne kaudu ümber kanaliseerida ning sellisel viisil söödavamaks või salongikõlblikumaks muuta, on vaja rohkem aega, ressursse ning võimekamat kaadrit. Edasi, seltsimehed, sest infosõjas seisavad ees järgmised otsustavad lahingud!