14.11.2008, 00:00
Infosõja punane demagoogiasupp
Eesti-vastase propaganda salongikõlblikumaks muutmisel on vaja rohkem aega, ressursse ning võimekamat kaadrit, arvab pärast Johan Bäckmani raamatu lugemist Argo Ideon.
Pärast Johan Bäckmani raamatu “Pronkssõdur”
lugemist on mul hea meel põhiliselt ühe asja üle. Nimelt on
tegemist väga segaselt kirjutatud ja üpris suurte raskustega
läbinäritava raamatuga.
380 lehekülge kehvasti
jälgitavat juttu tagab, et isegi venekeelsena ning Venemaal oleks sel
vähe šansse bestselleriks muutuda. Kui Bäckman oskaks
jutustada haaravalt, nagu J. K.
Rowling, Mika Waltari või
minugipärast Indrek Hargla, siis oleks teine asi. Siis võiks
“Pronkssõdur” olla Eestile lausa ohtlik. Kui Bäckman
valdaks demagoogiavõtteid sama vabalt nagu Eesti tuntumad meistrid,
võiksime olla raamatu mõjude üle murelikud.
Õnneks aga ei ole Soome kirjamees raamatu järgi otsustades
kaugeltki nii mitmekülgse arsenaliga nagu kas või Edgar Savisaar.
Teosest ilmnev sõnaosavus ulatub ehk paiguti kusagile Heimar Lengi
paremate päevade kanti. Siinkohal väike kergendusohe: kui uskuda kapo
hinnangut, et tegu on otseselt Vene propagandistiga, siis hakkab ju lausa kahju
Vene maksumaksjast, kelle naftadollareid sellele armetul tasemel propagandale
kulutatakse.
Oma kompositsioonilt on
“Pronkssõdur” paras segapuder. Siin ei ole isegi
läbivat narratiivi, kui mitte pidada selleks lihtsalt tigedat
Eesti-vastasust. Jutt teeb ajas ja ruumis haake paremale-vasakule, edasi-tagasi
nagu koerte eest põgenev jänes. Ühel hetkel oleme Eestis ja
natslikes koonduslaagrites, järgmisel tänapäeva Tallinna
äärelinnas, siis juba sõjaaegses Soomes, kus kiusatakse taga
vapraid nõukogude luurajaid. Nimesid ja kohti puistab Bäckman
sellises tempos, et lugeja väsib juba pärast pooletunnist
lehekeeramist. Ei aita isegi suhteliselt lühikesed peatükid ja
ajalehe vahepealkirjade stiilis pealkirjad (õigupoolest ongi tegu
lihtsalt ühe kole pika artikliga, mis tahab rääkida
kõigest ühekorraga). Umbes sarnase tulemuse võiks saada ka
arvutiprogrammi abil, kuhu sisestada vajalikud nimed, tegevuspaigad ja
epiteedid – ning siis “Randomize” funktsiooni kasutada.
On ka hulk Eesti avalikkuses tuntud tegelasi, kes aga paistavad rohkem
siltidena väljamõeldud kangelaste seljal. Näiteks Lennart
Merist teeb raamat juudivihkaja ning väidab, et tal oli Siberis
küüditatuna parem elu kui lapsena Lääne-Euroopas. Risto
Teinonen on justkui mingi märter ja tagakiusatu, kuna Bäckmani
sõnul “Eestis tohib ainult eestlane nats olla”. Selles
stiilis opereerib too raamat nii sündmuste kui tegelastega. Mõttetu
on hakata otsima siit mingit konkreetset ajaloolist valet või
tõde – tegelikult toimunud asjadest ja tõepoolest elanud
inimestest keedab “Pronkssõdur” koos suvaliste
järelduste, kõrvutuste ja kleebitud siltidega omapärase supi,
mida kokk ohtra toiduvärvi ning kalli portselaniga isuäratavamaks
üritab muuta. Kuid valmisrooga degusteerides ütleb maitsmismeel
ometi, et taldrikus aurab mingi aastakümneid konservikarbis seisnud ja
hallitanud tomatipasta.
Suur osa “Pronkssõdurist”
võinukski ilmuda rahulikult näiteks 1975. aasta Nõukogude
Liidus, ning kui kaanel seisnuks autorina mõni tolleaegne
nõukogude publitsist, olnuks seda üpris võimatu eristada
teistest sarnastest, spiooni- ja natsilugudest. Tänapäeva ja
hilisajaloo Eesti asemel oleks muidugi pidanud sisse miksima
“mõned emigrantlikud ringkonnad”, “lääne ees
lömitajad” ja “tulevikuta ühiskonna džunglid”.
Bäckmani raamat on hoolimata oma lehekülgedel avanevast
absurditeatrist kogunud üsna palju täh
elepanu. Oma koduleheküljele on Bäckman hulga arvustusi ja
artikliväljalõikeid saanud üles riputada. Mis teha –
Eesti on nii väike maa, et kui kusagil välismaal või
välismaalase poolt meie kohta sõna võetakse, ületab see
automaatselt uudiskünnise.
Siiski on Moskva vastavates
kabinettides vaja rohkem pingutada. Leena Hietaneni ja Johan Bäckmani
loomingulised saavutused pole eriti mõjukad. Selleks, et Kremli
Eesti-vastase propaganda põhitõdesid lääne kaudu
ümber kanaliseerida ning sellisel viisil söödavamaks või
salongikõlblikumaks muuta, on vaja rohkem aega, ressursse ning
võimekamat kaadrit. Edasi, seltsimehed, sest infosõjas seisavad
ees järgmised otsustavad lahingud!