Inga Raitar “Sõltuvussõltumatus”
Kunagi kirjutas Barbara Cartland. Tast jäi järele (peale üheksakümmend aastat kestnud tegusat elu) roosade kostüümide prügimägi ja Southeby klassi juveelide kollektsioon, millest suur osa on juba oksjoneeritud. Ta teoseid müüakse senini, tõlgitakse eesti keeldegi. Õhkamine ja high life´i dekoratsioonid. Vau! Jaan Krossi definitsiooni kohaselt võiks ta looming praegu kuuluda “ajaloolise kostüümiromaani” väljapanekusse mööndusega, et tegemist on vaimselt väga tagasihoidliku produktsiooniga, muinasjuttude skeemide plagiaatidega.
Nii et miks peaks naistekas teisenema dekoratsioonides madaldumise suunas, sotsiologiseeruma? Põhjus on selles, et uuemad naistekad rõhuvad dekoratsioone ohvriks tuues või pigem neid ära kasutades naise sotsioloogilisele eneseteadvusele, mis annab soorollindusele päevakajalise varjundi. Naistekaid kirjutavad nüüd tulest, veest ja vasktorudest teadlikud ja ennast/tegelasi akadeemilisel tasemel analüüsida oskavad autorid. Naistekate autoreile võiks vabalt anda magistrikraadi, kui nad vaid viitsiksid ära tuua kasutatud kirjanduse loetelu. Ilma selle loeteluta mõjuvad need raamatud kommertsajakirjanduse pikkade artiklite/intervjuude laiendusena. Raitari romaan karjäärinaisest, armastusest, emadusest, seksuaalsetest paradoksidest ja füüsilistest riskidest on väga hillitsetult sõnastatud, sellele pole intellektuaalses plaanis midagi ette heita kah. Aga see pole romaan. Aastal 1935 oleks see teos pälvinud Looduse romaanivõistluse auhinna, tänapäeval mõjub see populaarse brošüürina.
vt ka Eeva Pargi Portfell naistekatest lk 9
