Inglid, koolnud ja piraadid
Ludwig van Beethoveni ooper “Fidelio”
Viinistu kunstimuuseumis.
Tui Hirve arvustus Viinistu
“Fideliole” (Eesti Päevaleht, 28. 08. 2007) väidab,
et selle ooperi ideed on meie aja jaoks liiga abstraktsed ja et lavastus ei
olnud usutav eeskätt seepärast, et seda ei mängitud usutavalt.
On see tõsi?
Lugu truust abielunaisest, kes elu mängu
pannes tahab oma meest päästa, on tänapäeval justkui
naerukoht. Selles mõttes on lavastaja Liis Kolle Beethoveni ainsast
ja raskest-tõsisest-vähelavalisest-kehvalibretolisest ooperist
teinud, mida suudab. Probleemid on tõsised, kuivõrd kõik
vanad väärtused öeldakse olevat devalveerunud või hoopis
kadunud, seega lavalt ära. Lavastaja tahtel tuuakse need lavale tagasi.
Kas väärtuste renessanss või siiski ainult kurioosum?
Võimu ja armastuse suhted on alati olnud
ooperi meelisteemasid. “Fidelios” on võim üheselt
väga kuri, armastus aga mitmetahuliselt väga naljakas. Raul
Miksoni lauldud Jaquino (juba tegelaste nimed ise ajavad naerma!), kes
armastab Marzellinet (Kädi Plaas), kes armastab meherõivais
Leonoret/Fideliot (Aile Asszonyi), kes armastab Florestani (Mati Turi),
kes armastab teda ka. Selle ahela (et tegevus toimub türmis, on ahel eriti
sobiv sõna) visuaalseks kirjeldamiseks võtab lavastaja appi
kunstniku (Ann Lumiste), kelle käsitluses nali alles õigeks
naljaks saab. Et Viinistu asub mererannas ja et Kariibi mere piraadid on
parasjagu kuum teema, saab vaataja rõõmustada kas või
“Fidelio” tegelaste riietuse üle, eriti Rocco (Uku Joller,
temalt ehk parim näitlejatöö) esituses sarnanevad nad kahtlaselt
Jack Sparrow’ga. Kuri Pizarro (keda keegi ei armasta) Rainer Vilu
kehastuses muutub väga naljakaks, kui tema torso paljaks võtta,
taha tiivad kinnitada ja ette samad tiivad tätoveerida. Mustad
konksküüned ja muu kehaline butafooria muidugi ka. Kogu aeg ootad,
millal see Alice Cooper kuskilt värvli vahelt tibupoja tõmbab ja
puhtast kurjusest ära tapab. Aga õnneks on Eestis loomakaitse selts
ja Pizarro jääb lihtsalt plastiliselt vonklema, kuni tema ilged teod
valgetiivulise Ministri (Priit Volmer) ilmudes karistuse saavad. Tore vastand
on naiivitar Marzelline volangilises siidist kleidis, kuldkingad paljaste
jalgade otsas. Lisanduvad mitmesuguste turris või pulstis soengutega
valvur Rocco (Uku Joller) ja Beethoven, keda lavastaja tutvustab jumaliku
kolmainsusena (Peeter Oja – Hannes Võrno – Tarmo
Leinatamm), mis on iseendast päris peen leid nii idee kui teostajate
valiku osas. Kunstnikutöö kõrval on teisi õnnestunud
metafoore, näiteks hetk, kus kongist vabastatud Florestan katsub suure
varbaga haljast muru. Ja siit alates õnnestumised justkui lõpeks.
Allakirjutanu viskaks heameelega kivi Fidelio/Leonore kuvandi pihta.
Söakas daam, ooperi kangelanna, kellest kasvab rahvuskangelanna,
väärib igal juhul ilusat, romantilist välimust. Lavastuse
autorid seda ei arva. Lavale tulles tekitab Fidelio nii suurt
võõristust, et tükk aega kahtled, kas ta ikka laulab ise
või tuleb hääl kuskilt, kus lauljannat esialgu ei näe. Ja
kui mõistad, et see kiilaspäine lauljanna ei ole eksinu Ionescu
näidendist, ahmid mõne aja õhku. Kahju on Fideliost ja tema
missioonist, mis taandub nüüd tibatillukeseks: kes sellist peletist
ikka armastaks, seega tuleb praegust abikaasat iga hinna eest hoida. Kuid kivi
heita on vara. Teises vaatuses, kui Florestani näeme, selgub, et
abielupaar sobib välimuselt kokku nagu potike ja kaaneke. Seega on
nad teinete
ise jaoks loodud ja nende armastus ehtne. Tahes-tahtmata hakkad austama naist,
kes kaks aastat on oma meest otsinud, kuni salavanglasse hauakaevajaks
jõudis. Selle kaudu hakkad tõsiselt mõtlema pere- ja
muudest väärtustest. Tekib äraspidine katarsis: palaganiks
keeratud tõsine ooper annab ikkagi edasi sõnumi, mille helilooja
koos libretistiga kakssada aastat tagasi sinna sisse kirjutas. Fidelio, Rocco
ja Pizarro loovad kolmiku, kes mängib dünaamiliselt ja arusaadavalt.
Koori kokkuköidetud vangid (tsitaat “Monty Pythoni” püha
graali loost?) sekundeerivad neile väga hästi. Las olla Fidelio siis
juusteta. Hoolimata välimusest on just temas nii palju helgust ja headust,
et Marzelline teda teisele, siledamale kosilasele eelistab.
Hoolimata eelöeldust vähkreb Beethoven kahtlemata
hauas, kuni seda lavastust mängitakse. Liiga erinev on esitusviis sellest,
mida tema heaks oleks kiitnud. Samas on kogu meie elu Beethoveni-aegsest
väga erinev. XX sajand näitas maailmale diktatuure, mille
kõrval Pizarro oma on lihtsalt – naljakas. XXI sajand võib
näidata demokraatiat, millest Meister unistas, aga võib ka mitte:
igal juhul on kulla motiivi rõhutamine (hea idee panna I vaatuses kotti
kuld ja kivid, vangistuse sümbolid mõlemad) viide
tänapäeva ühiskonna tegelikule valitsejale. Meie sajand
võib tõsta raha ja seksi kõrval uuesti ausse armastuse ja
abielu, aga ei pruugi ka.
Selles suhtes algab Rocco ja Marzelline
kulla-stseeniga huvitav liin isa ja tütre kiindumusest, mis isa poolt
tundub ületavat lubatud piire – vihjed pedofiiliale,
prostitutsioonile? Kahjuks ei arendatud seda edasi. Kuid Beethoveni jaoks oli
maailma suurim väärtus kahtlemata muusika. Ja muusikat annavad
Tõnu Kaljuste, orkester ja koor (kontsertmeister Margit
Gerretz-Traksmann) edasi imehästi.
Kõle tellishoone hakkab meenutama ooperisõbra
mekat Bayreuthi, kuhu tuleb esmalt auto või rongiga kohale sõita
ja pärast vaadata lavalt väärtusi, mida me kõik justkui
hindame, aga igapäevaelus järgima ei kipu. Või siiski?
Kõik etendused müüdi välja, algused viibisid, sest anuti
lisatoole, etenduste lõppedes tõusis rahvas hea tujuga
püsti, trampis ja karjus. See on märk, et lavastus suutis
võrratut muusikat rikastada, mitte rikkuda. Ärgem laskem end segada
harjumatust lähenemisest. Pigem rõõmustagem, et see maailma
kaunimaid, kuid vähemängitavamaid oopereid on ikka veel
väärtus, ka XXI sajandi eestlase jaoks.